Värin rinnus

Mind lihtsalt ei suuda selline asi külmaks jätta. Püüan kõigest väest sellest teemast eemale hoida ja mitte uudiseid lugeda, kuid mu mõtted kaovad ikka sellel lainele. Ajalehtedes on pidevalt läbikäiv uudis, et ühe kuulsuse poeg sattus Tais liikulusõnnetusse ning noormees on hetkel koomas ja tema heaks kogutakse raha. Ei taha sõna võtta annetustest ega millestki muust, vaid sellest mida mina seda uudist nähes tundsin.

Loomulikult tunnen ma südamest kaasa noormehe vanematele, olenemata kes nad on. See tunne kui sa pead nägema lähedast inimest haiglavoodis lebamas, oskamata ise midagi ette võtta, on kõige jubedam tunne. Ma oskan vaid ette kujutada, mida vanemad hetkel tunda võivad. Saadan neile jõudu ja jaksu hakkama saamiseks. Aga endiselt ei soovi oma nina sinna pista.

Hoian eemale, sest mul on valus. Hinges teeb veel endiselt haiget, See kohutav telefonikõne ja teadmatus. Tugev värin rinnus lootes siiski parimat. Halvad mõtted millest ei saa mitte kuidagi lahti. Suutmatus midagi ette võtta. Mul on veel endiselt see pilt silme ees. Haigla ja sina, mu kallis. Sa ei avanud oma silmi, ei naeratanud. lootsin südames, et sa magad kõige ilusamat und ja peagi ärkad. Sa ei ärganud minu puudutuste peale. Olen filmidest näinud, kuidas inimene tõuseb koomast, kui armastatu teda puudutab ja suudleb, palub ja anub. Miks ei või film olla reaalsus. Ma tegin kõike seda, mida vähegi teha sain. Sosistasin sulle kõrva kõike mida mu hing sel hetkel vajas. Püüdsin sinuga rääkida. Puudutasin, kallistasin, musitasin ja nutsin. Nii väga palusin sind, et sa tuleksid meie juurde tagasi. Miks ei või kõik sama lihtne olla kui filmis.

See päev oli minu jaoks väga raske. Tahtsin midagi ette võtta, teha midagi head, anusin ja palusin kõiki keda oli võimalik appi kutsuda. Tatsasin mööda õue ringi pidevalt nuttes, olin ahastuses ning masendusse vajumas. Ma ei suutnud uskuda, mis kõik toimunud on. Mida ma olen siin elus valesti teinud!!!!