Sain hakkama

Eelmisel nädalal sain oma tätoveeringu tehtud. Kõik see oli mõeldud mu kalli Ingli mälestuseks. Ma olen nii uhke selle üle ja see ongi peamine. Kannan teda endaga alati kaasas, ka siis kui olen 70.aastane.

Kõige enam läks mulle südamesse  see, kui Jürgeni ema seda nägi. Ta silmas valgusid pisaraid täis ja meid ühendas üks suur soe kallistus. Lahkusin tema juurest nutetud silmade ja märgade põskedega. See oli väga siiras ja südamlik hetk.

Nüüd on vähemalt kaks inimest kellel on Jürgeni tätoveering.

I miss you Honey