Kiri

Eile oli Tartu postkasti kiri tulnud, See polnud saadetud vaid lihtsalt reklaamide vahele pistetud. Kiri ümbrikul oli väga imelik: "ma arvan, et see on sulle oluline" , alguses ei osanud ma midagi arvata. Avasin selle ja olin imestuses, pealkirjaks, " see oli sinu elu". Lugesin selle läbi ning mõtlesin, et kes iganes seda ka ei teinud, see polnud õige aeg. Mul ei ole seda vaja. Miks te just meile pidite selle saatma.

Jutt on mehest, kes peale surma satub jumalakohtu ette ja kuna ta on teinud elus palju halba siis selle asemel et taevasse saada visatakse ta tulejärve.

Kui emale seda näitasin käskis ta mul selle kohe ära visata, aga siiani on see mul alles. Mind lihtsalt paneb imestama see, et olen koguaeg tundnud, et olen midagi väga halba elu jooksul teinud, et mult nii kallis inimene ära võeti. Kõik on üks suur kokkusattumus. Ma tean, et see on vale, enda süüdistamine ei aita mitte kuidagi. Nüüd aga peale selle kirja lugemist mõtlen ma aina rohkem oma tehtud tegudele ja sellele, et miks võeti mu kõike kallim. Ma ei tohi mõelda sellele, sest see kõik mis juhtus oli saatus. Nii oli ette määratud ja selle ärahoidmine oleks olnud peavõimatu. Pean leidma viisi kuidas saaks lahti halbadest mõtetest. Tahan mõelda vaid sinust ja kui hea meil kõik oli.

 Oled alati mu südames Kallis