Nädalavahetusel sain halva kogemuse osaliseks. Olen koguaeg kartnud minna avalikku kohta,eriti just sinna kus on palju tuttavaid inimesi, sest tunnen, et mind saadavad pilgud. Nii nagu ka terve augustikuu ei suutnud ma kordagi minna poodi, (istusin alati autos), olen ka nüüd natuke pelglik. Laupäeval tegin suure vea minnes kohta, kus võib olla väga palju tuttavaid, lootsin et kõik läheb hästi. Ühtäkki otsustas üks tuttav minuga vestlust alustada teemal, mis on minu jaoks väga hell. Algselt uskusin, et ta räägib millestki muust, siis aga kui taipasin, mida ta mulle tegelikult öelda tahab uppusin pisaratesse. Nii valus oli.
Võib-olla kõige rohkem tegigi mulle haiget see, mida ta mulle ütles, sest ma tundsin et see ei ole nii. Ta oli siiras ja aus, ta kiitis mind, et olen endaga hakkama saanud. Olen tugev isiksus ja tal on minu üle hea meel. Sel hetkel raksatas kõik minu sees, see teadmine, et olen tugev oli minu jaoks nii võõras. Ma tundsin, et ma ei ole seda. Ka minu järgneb käitumine ei tõestanud seda. Oleks ma siis ainult pisaraid valanud, selle asemel ma hoopis ladistasin nutta nii mis jube ja seda kõikide nähes, Ma olen õnnelik, et mul on selline sõbranna, kes mu kohemaid koju tõi, ma ei suutnud enam seal olla.
Mul on siiani häbi oma tegude üle. Kõik lohutasin mind ja püüdsid aidata, aga kohati ärritusin ma veelgi.sest nii pajud ütlesid, et olen juba üle saanud ja tugev, aga see ju ei ole nii.Noormees vabandas mu ees, aga ma ei ole üldse tema peale pahane. Ta tahtis ainult head.Nüüd ei lähe ma tükk aega sellisesse kohta kus mind tuntakse. Tahan olla üksi ja endale lähedatste inimestega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar