Tõeline raskus

Olen nõrk ja väga õrn isiksus. Võtan asju südamesse ja elan kõike enda sees tugevalt läbi. Mul on elus olnud palju hetki, kus ma tunnen, et kõik on nii keeruline, asjad aina kogunevad ja ühel hetkel lained löövad pea peal kokku. Väheke nutan, olen kurb ja ühtäkki on kõik jälle mööda läinud. Üks peamiselt oluliseim asi on inimeste arvamus minust. Ikka ja jälle mõtlen, et mida minust arvatakse, aga see on väga vale tegu. Mitte kunagi ei tohi elada oma elu võõraste jaoks, vaid ikka nii, et endal kõige parem oleks. See on peamine. Jürgen  oli mu käsi, kes mind ikka ja jälle jalgadele tiris ja mõtted taas paika sättis. Nüüd kui mul on raske, püüan mõelda nii nagu tema oleks seda teinud. Mu Ingel on  kõige parem lohutaja ning ta sai sellega kiiresti ja lihtsalt hakkama.


Inimesed ikka kurdavad kui raske ja keeruline on ja ka ise olen nii arvanud. Nüüd aga, kui mind tabas välk keset selget taevast, mõistan, et need eluraskused, mida olen pidanud tragöödiaks pole seda ühti. Masendus, depressioon ja stress, need kõik oleks mind nagu varem elu jooksul tabanud, aga nii see pole. Ma tegelikult ei teadnud nende tõelist tähendust. Augustis tabas mind tõeline tabamus, kus sain tõelist depressiooni tunda.

Veetsin kaks nädalat lihtsalt lamades, ma ei soovinud mitte midagi teha. Polnud söögi-ega eluisu. Päevad möödusid lihtsalt lamades, Jürgenist mõeldes ja rääkides. Mul olid kohustused, kuid neid täita oli nii võimatu, sest matustele mõtlemine oli nii võimatu minu jaoks. Ma olen südamest tänulik oma perele ja sõpradele, kes olid mulle igal hetkel toeks. Kaotasin kahe nädalaga kolm kilo ja juuksed langesid välja. Kõik olid mures ja sundisid mind sööma, mis polnud üldse nii kerge kui tunduda võis. Naistele omane kuupuhastus jäi mul lausa kolmeks kuuks ära.


Peale seda kõike ma alles taipasin mis on tegelik eluraskus. Need olid mu elu raskemad kaks nädalat ja sellest mõtlemine teeb endiselt haiget. Nüüd tean, mis võib elus tegelikult rivist välja lüüa. Ei tahaks seda enam mitte kunagi kogeda.