Kaks Mind

Ma tahaks nii paljudele inimestele öelda, et see mis tegelikult minu sees toimub on ainult mulle tunda. See mida ma välja näitan ja kuidas ma sellest kõigest üle püüan saada on  minu enda asi. Ma teen seda omal moel. Ükskõik kui väga ma ka ei tahaks kaduda kuskile üksikule saarele, selleks, et kaotada kõik mõtted, sest mind piinavad ja kurvastavad kõik asjad just praegusel hetkel. Miks ei võiks see kuidagi kergem olla! Nii raske on jääda patja nuttes magama, mõeldes, et sind enam ei ole. Ka koolile keskenduda on väga raske, sest sinule mõtlen ma iga hetk. Kaks nädalat tagasi uskusin, et saan kuidagi hakkama, aga praegu tundub see nii ebareaalne. Ma vajan midagi, aga ilma sind tagasi saamata ei oskagi arvata mis see olla võib. Tahan ju ainult sind
oma voodiservale istuma, olla sinu kaisus, minna sinuga kinno ja vanavanematele külla. Kuidas ma küll seda kõike suudan, teades, et Sind enam ei tule.




Ma püüan kõigest väest käituda kui normaalne inimene, kes pole midagi nii rasket hiljuti üleelanud, sest kaastunne ja haletusus ei aita mind kuidagi. Olen sõbralik, sest seda, et inimesed ja sõbrad minust eemale hoiavad pole mul vaja, sest pere ja sõbrad on hetkel minu ainukesed päästjad. Niigi tunnen kuidas paljud hoiavad minust eemale oskamata käituda või olla, aga teile teadmiseks mind pole vaja karta, sest nutan oma pisarad vaikselt ja omaette, Te ei pruugi neid isegi tähele panna.

Hetkel tunnen nagu iga mu mõte rebib mind tükkideks. Iga liigutus ja meenutus on nii raske. Sammud, mis ma teen on koos sinuga, meie ühise mälestusega. Olen nädalaid olnud asjalik, et võimalikult vähe aega jääks kurvastamiseks ja nukrutsemiseks, aga täna on kõigele vastupidine päev, kuna ma ei suuda mitte midagi asjalikku ette võtta. Olen pea norgus ja mõtlen vaid sellele kuidas ma sind vajan ja igatsen. Kaotusvalu on kõige valusam