Mina ja mu kiindumud rahvatantsu on meeletu. Olen keskkoolist saati unistanud tantsimisest, aga alati on see mingitel põhjustel öra jäänud. Kindlasti üks peamisi põhjusi oli see, et elasin koolist 23 km kaugusel ja ühistransport oli kesine. Alati leiab põhjusi, miks mitte oma unistust täita, lükkasin alati rahvatantsu edasi, lootes, et kunagi om ehk rohkem aega ja võimalusi. Nüüd, kus olen Tartus ja toimetamisaldis, aega küllaga tahaks ma tantsima minna. Kahjuks puudub mul aga partner kellega oma toredaid tantsutrenne koos veeta. Tuleb veel otsida.
Vaatan pidevalt videosi rahvatantsust ja kohe kindlasti käin alati kui võimalik oma ema esinemisi vaatamas, kes tantsib kodukoha naisrahvatantsurühmas. Olen nii uhke tema üle ja nüüd tean, kust mul see pisik tulnud on. Heameelega käiksin ka ise kodukohas tantsimas, aga kahjuks on trennid nädala sees ja just siis viibin ma Tartus. Ka partnerit oleks seal sada korda lihtsam leida. Tundub, et pean veel vähekeseks ajaks jääma oma unistustesse, ehk jõuan veel. Hetkel tunnen mõnu, sellest, et näen kuidas noored minu eest tantsu löövad. Vahva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar