Kindlasti ei suuda ma ka liiga palju kannatada, sest mu nahk pole kilbi eest. Ma olen inimene ja seetõttu valdavad mind mitmed erinevad tunded, millest lahti raputada pole lihtne. Ma olen alati unistanud elada elu, millest alates lapseeast unistada sai. Töö, kodu, pere, reis, armastus. Hetkel ma küündin kõige selle poole, aga tundub, et unistused jäävad poolikuks. Uskusin alati, et vähemalt armastus on mul alatiseks olemas. Aga näe millist vingerpussi võib elu meile pakkuda. Nüüd kui mul on töö tunnen, et see polegi elus kõige tähtsam. Oluline on olla õnnelik, kuid tundub, et see tunne on minu jaoks puht võimatu, sest rahu ei suuda ma leida nii või naa.
Ma pole kindlasti siin maailmas ainuke, keda on tabanud tragöödia. Meid on palju ning see tähendab, et ka muutujaid on palju. On neid, kes keeravad oma tee usku, on neid, kes mõtestavad end teisele lainele ja loomulikult on neid, kes vaatavad läbi pilvede ja tunnevad nii mõndagi.
Mina kuulun nende hulka, kes pole ennast usku keeranud. Ma olen inimene, kes näeb kohati läbi pilvede. Tajub maailma, mis on paljude jaoks lausa lukus. Rasketel aegadel on mu teekond müstikasse veelgi lühem. Ma naudin neid unenägusi, kus reaalsuse ja unenäo vahel on õhuke kile. Usk iseendasse ja oma unenägudesse muudab mind enesekindlaks ja heaks inimeseks. Ma tahaks osata seda veelgi rohkem arendada ja hinnata endale antud oskusi. Elu on täis müstikat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar