Oma isiklikust kogemustest võin väita vaid seda, et inimesed tõesti arendavad iseennast peale ühte korralikku krahhi. Miks ja kuidas on need meie eluteele sattunud ei oska ma öelda, kuid usun, et enamikel juhtudel on see väga vajalik.Kui ma võtan kokku enda elu ja oma iseloomu muutuse, siis võin kindlalt öelda, et mida rohkem on inimene elus üle elanud ja kannatanud, seda elukogenud, teadlikum ja arusaavam ta on. Peale kahe aasta tagust sündmust muutusin ma väga palju. Seda kõike tunnistama ja mõistma hakkasin ma alles peale seda kui mulle lähedased inimesed selle jutuks võtsid. Alates sellest ajast ma tõesti tunnistan, et suhtun asjadesse teistmoodi ja vaatan kõike teise nurga alt. Mul on nii häid kui halbu päevi, seetõttu olen ka küllaltki ettearvamatu.
Kui lugeda Vanga õpetussõnad uuesti, siis võin sealt välja lugeda, et kui inimene ei õpi oma teele saadetud katsumusest mitte midagi, siis on oodata uut. Kindlasti paneb see nii mõnedki inimesed hirmu tunda. Ei tasu, see on võimalus, mis ei pruugi kunagi tõeks saada. Elada tuleb rahulikult ja õnnelikult.
Isiklikult arvan seda, et need inimesed, kes kurdavad pidevalt oma raske elukoorma üle või näevad ainult seda kui imeline elu teistel on , ei suudagi kunagi õnne leida. Oma elu pole mõtet raisata vaid ohkimisele ja ähkimisele, tuleb elada, naeratada ja nautida.
Sära teie silma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar