Oma elus olen ma saanud mitmelt inimeselt südamlikke ülestunnistusi sellest kui tänulikud mulle ollakse. Siinkohal ei taha ma ennast kiita vms, vaid tahan osutada tähelepanu sellele kui oluline on endale kalleid inimesi aidata. Mul on olnud võimalus toetada inimesi nende elu ühel mõõna perioodil, aidanud neid füüsiliselt ning vaimselt. Väga oluline on näidata välja oma hella poolt. Ma olen väga õnnelik, et sain kedagi aidata ning peamist rõõmu tunnen selle üle, et seda mulle meelde tuletatakse ja siiani meeles peetakse. Jumaldan inimesi, kes suudavad mu tuju tõsta.
Ei paku elu rõõmu. Hing igatseb, süda on vaevas. Ja hakkabki inimene põdema või ka lihtsalt vaikselt kustuma. Millest põdema? Millest kustuma? Üksindusest. Sest inimese hind on sedaviisi seatud: ta peab saama nii armastada, muretseda kui kannatada. Kui pole armastust, pole õnne, pole elu ennast.
Need sõnad kõlavad kuidagi tuttavalt. Olen ennast tihtipeale leidnud samade emotsioonide eest. Raske on olla üksi, kui sa ei soovi seda. Muretseda asjade pärast, mis seda ei vääri. Alatihti tunnen kuidas ma kipun kustuma, seetõttu olen võtnud tavaks pimedatel õhtutel küünlaid põletada, see hoiab ära minu kustumise. Ma tõesti pean oluliseks seda, et mind ümbritseksid inimesed, et oma kurbadel hetkedel ma ei nukrutseks vaid püüaksin leida kõiges vaid positiivset. Tahan osata ennast mudast välja sipelda, puhtaks raputada ning pea püsti ja naeratus suul elus edasi seigelda. Minu unistus, minu lootus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar