Kui tahan, siis usun

Taaskord olen pehmelt öeldes hämmingus. Loen ridu, mis oleks justkui mu enda seest ja mõtetest võetud, aga ometigi kellegi teise kirjutatud. Kuidas saab see kõik nii olla, et igakord kui ma inglihoroskoopi loen tekivad mu sees kirjeldamatud tunded,ning see on lausa uskumatu.

Inglid saatsid sõnumi, et sa paneksid tähele sind ümbritsevaid märke. Juba see lause iseenesest tekitab mulle külmavärinaid. Minu, Inglite ja märkide vahel on üsna õhuke kile. Ma tunnen ja tean, et ma pean ainult ühe korraliku viisi leidma kuidas seda kile õrnalt ja hellalt eemaldada. Ma ise tean, et minus on miskit, mis aitaks mul olla see, keda minus loodetakse olevat. Märke olen ma püüdnud leida väga palju, aga võibolla see ongi mu suurimaid vigu, et ma püüan neid leida. Usun, et nad tulevad just siis kui vähem tahta ja oodata, olen selles kindel, sest seda on mulle ka öeldud. Ootan kannatlikult ja usun, et mul piisab vaid tähelepanelikum olla enda ümber toimuva kohta ja kõik saabki minu sees selgeks.

Märgid on sinu aitamiseks ja toetamiseks. Olen alati tahtnud osata märke lugeda ja mis peamine, seda ka õigel ajal. Mitte enam nii nagu vanasti, et sain alles hiljem aru kui asi oli juhtunud, et näe ma teadsin et nii läheb, sest olen seda näinud. Aga miks on need märgid just minu toetamiseks ja aitamiseks. Tahaksin pigem just teisi aidata, aga võib-olla olen selleks veel liiga toores isiksus. Enda arendamine viib mind kindlasti edasi ja see ongi minu peamine eesmärk.

Vaata taevasse- kui pilvedest on moodustunud süda, siis nii see ongi: sa oled armastatud. Leian ennast tihti taevasse vaatamas, aga seda just siis kui on suur valgustav kuu ja imeilusad tähed. Mulle piisab ka kuu nägemisest, teades, et sa oled koos minuga. Valvad mind. Nüüd lugedes neid ridu meenub mulle kuidas mu sõbranna osutas nädalaid või isegi kuu aega  tagasi taevasse ja seal oligi süda. Issand see on kõik nii uskumatu. Mu elus ongi armastust. Mu süda on täis armastust, sest sina oledki mu südames.

Kui näed lendamas liblikat, siis tema tuletab sulle meelde, et elu on ilus. Liblikad, neid olen ma hoidnud viimasel ajal isegi oma peos. Eelmise nädala lõpus oli meil kodus metsik liblika lennuväli. Imelikuks hakkasin ma asja pidama siis kui peale pidevat välja aitamist tulid nad akna kaudu tuppa tagasi, ning lõpuks otsustasin nad tuppa jätta, kuna tundsin juba, et kui nad soovivad olla meie juures siis olgu pealegi. Seda aga, et nad tahavad öelda meile, et elu on ilus ei osanud ma kuskilt välja lugeda. Siinjuures mainin ära, et just viimasel ajal on toimunud mu elus nii palju positiivseid emotsioone ning selle kõige kokkulangevus on lausa müstiline.

Mitte miski pole siin ilmas kerge ja elu peabki olema raske koorem. Oled oma loomult avatud ja soe inimene, olles lihtsalt kinni jäänud neisse mustritesse. Kui inimesed sinu ümber vaimustavad ja rõõmustavad, siis püüa ka sina näha seda ilu, tunda õnne ja kõik see endasse lasta. Tuues sammhaaval erinevaid muutusi oma ellu, näed peagi, et tõepoolest, kõik on võimalik.  Ja see kõik ongi nii. Ma võitlen ja usun, et saan kunagi ka hõisata käed kokku lüüa ja hüüda, ma võitsin iseennast. Ma olen kindel , et see kõik ootab mind veel ees, aga kõik on tulevikus, võib-olla kauges tulevikus, sest minu sammud paremuse poole on olemas aga endiselt veel väiksed, et rõõmust hõisata.

Ära anna alla. EI ANNAGI!!!