Panen jalg jala ette, vaatan üle õla ja pisarad voolavad. Püüan võidelda oma mõtete eest, pannes muusika aina kõvemini mängima. Lootes, et nüüd kaovad mu mõtted, mis mind lausa piinavad. Püüan vaid endasse sisendada, et kui ma saan praegu hakkama, siis on ka mu tulevik kergem tulema. Iga päev on kui üks suur katsumus, sest pean taaskord tegema midagi mille ma heameelega vahele jätaksin. Olen nõrk isiksus ja seda tean ma juba ammu, olen õppinud oma pisaraid tagasi hoidma, kuid mingi hetk saab anum täis ja juhtub see millest püüan hoiduda.
Ma ei ole ju üksi, aga sisimas tunnen nii. Kõik see mis mu peas ja unistustes oli, on purunenud. Pole lootusekübetki, et kõik muutuks endiseks, sest puudub kõige olulisem inimene. Temata ei oska ma enam mitte millestki unistada, kartes, et kõik puruneb taas. Nagu oleks tekkinud üks hiiglama suur ja pikk sein meie kahe vahele ning millest mööduda on lausa võimatu. Koos käies tundsin ennast turvaliselt ja õnnelikult, teades, et üheskoos saame kõigest võitu. Nüüd on tegelikult mul kõigest ükskõik, endast ükskõik. Juhtub see, mis juhtuma peab, aga ma tean, et mul on maailma parim kaitseingel, kes armastab ja hoolib minust väga palju ja mina temast.
aga tegelikult MA KARDAN, kardan et taas pean oma soovid ja unelmad kaotama. Ma ei taha enam elada oma unistusetes vaid tahan olla kahe jalaga maa peal. Tunda nii ennast turvalisemalt, teades, et see kõik mis tuleb peabki tulema. Kardan, et ühtäkki puruneb mull mille sees ma elan, kukun valusalt ja taaskord olen kõiges pettunud ning edasine liikumine on valulik ning pisaraterohke.
Olen nüüdsest üksi paadis ja ma sõuan nii kaugele kui jõuan, tahan ära siit, sinna kus kurvad mõtted kaovad ja naeratus saadab taas mu päevi. Aga üksi on väga raske sõuda, eriti veel kui oled harjunud istuma paadi tagaserval naeratades ning unistades. Mõeldes, et küll elu on imeline asi. Olen harjunud tegema koostööd ning teise poolega arvestama, aga nüüd olen ju üksi, täitsa üksi. Selle kõigega harjumine võtab mul ikka kohutavalt palju aega, ikka tunnen nördinult ja hingel on valus Paratamatult suhtun nüüd kõike teistmoodi ja loodan, et leian peagi teise mooduse kuidas üksinda sõudmine lihtsamaks teha. Olen nõrk ja väga tundlik, kes peab kõik oma jõu kokku kraapima ja aina edasi sammuma,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar