Lotokolmapäev

Mina võidan = Sina võidad

Kolmapäev oli võidu päev, lootuse päev, õnne päev, pettumuse päev, unistuste päev, hasardi päev, loto päev.

Esmaspäev võtsin ette julge sammu ja ostsin endale taaskord lotopileti. Ma ei tea kas ma võtan kätte ja mängin seda, aga vähemalt ma tean, et olen ehk suuteline seda tegema. Mäletan nii hästi meie ühiseid lotokolmapäevi, seda kui vahetevahel pisikesi summasi võitsime ja nii rõõmsad selle üle olime. Tahtsid alati, et mina pileteid ostaks, sest uskusid, et mul on elus rohkem õnne kui sul ja kindlasti pidi pileti linnast ostma, sest siis on ju suurem võimalus võita.Igakord kui piletite ostmiseks raha andsid tekkis meie sees hasart, lootes, et nüüd on lootust oma unistusi täita. Need olid ühised, sest me mõlemad tahtsime aidata teisi ja loovutada mingi osa rahast oma lähedastele. Me mõtlesime ühte moodi ja see oligi maailma parim tunne. Nii hästi mäletan, kui sa ütlesid mulle, et sulle nii meeldib minuga asju läbi arutada. Me olime tervik, oskasime teineteisega arvestada. Kallis kui mina võidan, siis võidad ka sina. Armastasin su headust, sa oskasid alati teisi paremini tundma panna. Ilma sinuta ei oleks ma see, kes ma täna olen.

Nüüd mängin hoopis teiste mõtetega lotot. Vanasti olid meil kindlad plaanid kuhu võidetud raha panna, nüüd aga mõtlen võidule vähem, kui tuleb, siis tuleb. Kui mitte, siis mis seal ikka. Mida vähem mõelda seda parem meile kõigile. Tuleb elada reaalset elu, sest siis on vähem pettuda, kui kõik ei lähe nii nagu loodad.