Igatsus mu hinges

"  Mine oma eluga edasi. Mine ja ära vaata tagasi, sest see  kõik on sinu südames. Usu, sul lubatakse seda teha. Ta on õnnelik kui ka sina seda oled. Ka meie tahame sind õnnelikuna näha. Me teame, et sa olid Tema jaoks parim, sest ta rääkis meile pidevalt, et tema elu õnnelikum aeg oli koos sinuga. Sa oled hea tüdruk ja tea, et sa oled alatiseks osa meist ja osa meie säravast Inglist. "

Ja  nüüd voolasidki mul pisarad mööda põski alla. Need on sõnad, mis toovad mulle nii naeratuse kui ka kurbuse. Mälestused, mis ei kustu kunagi mu meelest. Igatsuse, mis pakitseb mu hinges jäädavalt ning naeratuse, mis tekib  mu suule, kui üheskoos meenutame toredaid aegu.


Ma olen õnnelik, et ma olen leidnud enda elus nii väärt inimesed. See kuidas te mind hetkel tundma panete on võimatu seletada. Nagu ma teile ka tol õhtul ütlesin, olete te nii head inimesed ja tohutu suurte südametega. Koos teiega olles tunnen, et ka Jürgen on meiega, sest te olete sama tainad kui tema. Need naljad ja lakkamatud naerud. Usun, et meid kõiki koos nähes on meie Ingel õnnetipul. Meil kõigil on ühine kurbus ja mälestus, meil on ühine lugu, millest kõik ei tea, ega peagi teadma, sest seda saab ainult tunda.





Olen pidevalt kuulnud inimeste soovitusi, et oma eluga peab edasi minema. Oma hinges ei tohi kurbust kanda ning tuleb mõelda vaid headele asjadele. Ma saan sellest kõigest aru, teoorias on see väga lihtne ja kerge, aga praktikas käib see mul ülejõu. Ma ei saa sellega hakkama, mul on selleks jõudu vaja, palju jõudu ja mõistmist, sest ennast koguda on raske. Ma teen seda omamoodi ja enam ei pane ma pahaks kui mulle seda öeldakse, vaid püüan selgeks teha, et ma teen seda omas rütmis.


Aga miks mulle seda öeldakse? Kas nad näevad kuidas ma ennast kõrvetan ja seest söön? Seda ei ole ju neile näha. Kas aasta on siis teiste jaoks liiga pikk aeg? Mina seda ei usu. Ma ju armastan teda ja tahan  nii väga teda enda juurde. Igatsus teeb tõesti nii kuradima haiget. Ma astun küll samm sammu haaval, et oma eluga edasi minna, aga kohati tundub, et astun jälle kümme sammu tagasi, sest minevikust loobuda ei suuda ma kunagi. Sinu meenutamine võib mulle küll haiget teha, aga seda ei lõpeta ma kunagi, sest enda südamesse tekkivatest armidest ma ei hooli. Olen nõus ennast kasvõi maatasa kõrvetama, et vaid sind endaga üheskoos kanda.