Aga milline on õige õnne valem

Aeg on hoogsasti lennanud ja mõtted paarutavad ainult ühte jada pidi. Nähes teisi õnnelikke inimesi paneb mind taas mõtlema sellele mis mul kord oli. Aga milleks ennast vaevata ja meenutada aegu, mil olin õnnetipul. Miks üldse inimesed peavad midagi millegagi võrdlema, see on nii paha komme. Ma ei saa öelda, et mu elu on pekkis ja kõik on nii halb, kuigi seda juhtub üsna tihti, aga peamine on siiski see, et see tunne on vähemaks jäänud.

Olen terve aasta mõelnud, et ma ei ole enam kunagi nii õnnelik nagu seda olen olnud, sest kui ma ausalt ütlen, siis just rõõm minu seest oligi aasta eest kadunud. Ma polnud enam inimene, kes oleks tuimalt nalja teinud, naernud ja sellest ka tõeliselt rõõmu tundnud. Teele oli kadunud, oli vaid tüdruk, kes küll naeratas ja püüdis seltsiv olla aga kohati oli see ikka väga raske. Tänaseks on vana hea Teele hakanud tagasi tulema ja see on üsna hea tunne.

Kohe kindlasti ei saa ma öelda, et vot nüüd ja täna olen ma õnnelik ja seda oma elu lõpuni. EEEiiiiii. Ma ei saa kohe kindlasti seda öelda, sest tegelikult ma ei ole, aga ma oskan hinnata seda mis mul on. Ma olen õnnelik, et mul on imeline pere, väga head ja hoolivad sõbrad, kodu ja hiilgavad ning lennukad ideed, mis mind pidevalt rüppes hoiavad. Ma olen õnnelik, et ma suudan naeratada ja oma päevadest rõõmu tunda. Ma olen õnnelik, et suudan taas südamest naerda ja seejuures ennast mitte halvasti tunda.

Üks suur põhjus miks ma selline olen on meie võrratu matk Oandust - Iklasse. Metsas olles ei tekkinud mul kordagi nukrat tunnet, olin rahus ja vaikuses, sest et seltskond oli väga tore. Peale matka on läinud kõik nii heaks, mõtlen siinkohal just enda sisemust. Mu naeratus ei ole enam võlts, see on siiras. Vanasti võis mul taoline õnnetunne kesta vaid tund või kaks, aga hetkeseis on kestnud juba nädal ja see ongi üks imestamistväärt sündmus.


Muidugi olen  ma olen õnnelik, ka selle üle, et leidsin taaskord ühise keele väga oluliste inimestega. Inimestega, kellega olen otsinud seda hetke põhimõtteliselt aasta. Mu hingelt on langenud suur ja raske koorem, sest nüüd ma tean, et vaatamata enda kehvale tundele ja arvamusele endast mõtlevad inimesed minust ikkagi teistmoodi. Möödunud nädalavahetuse kirjeldamiseks ei oskagi ma leida piisavalt kirjeldavaid sõnu, aga need sõnad, mis mulle öeldud said, muutsid minu hinges olevat seisu kardinaalselt.
 

Õnne valem = nautida kaua peidus olnud naeru + sõpru, kes meenutavad sulle nii palju ülitoredaid aegu ja oma kullakallist Inglit + Päike ja soojus + seiklus

 

Aitäh kallis Ingel, kes sa mind valvad,, mind hoiad ja armastad. Vaatan tihti taevapoole ning tean, et sa vaatad minu poole. Igatsen sind väga väga ja ootan juba millal me taas mu unenägudes kohtume ja juttu ajame. Olen õppinud sinult nii palju ja meenutan meie seiklusi ja mälestusi igapäevaselt. Sinu lahkumisest on möödunud peaaegu aasta ning sinust rääkimine on vahetatud pisarate asemel naeratuseks ja tihti ka mõlemat. Ma igatsen, hoolin ja armastan sind endiselt ja seda oma elu lõpuni. Kannan sind oma südames alati, sest sa olid, oled ja jääd väga imeliseks.   ARMASTAN