Saaks kordki ilma pisarateta

Mida enam olen ma seltskonnas, seda paremini see mulle  mõjub. Tahaks näitena välja tuua eelmise  nädala. Mu parim sõbranna oli terve möödunud nädala minule seltsiks, meil oli palju ühiseid tegemisi, käisime teatris ja tegime rebastamise jaoks süüa. Terve nädal oli üldse kuidagi hea ja asjatamisi täis. Nüüd aga kui olen enamvähem üksi,suudan ma ikka nuttes magama minna ja kaduda kurbadesse mõtetesse. Ma ootan nii väga seda aega, kui saaksin kord mõelda oma kallile Inglile, meenutada teda ja naeratada. Hetkel suudan ma mõelda vaid sellele, kui ebaõiglane elu on, et ta võttis meilt kõige toredama ja heasüdamlikuma inimese. Ta oli alati kõikide jaoks olemas hea sõna ja parimate tegudega. Ma mõtlen sellele kui kurvad me mõlemad oleme, sest meid lahutati igaveseks, mitte, et me seda ise oleksime tahtnud, seda kõike tegi meie eest saatus. Tunnen pidevalt kuidas süda puruneb mu sees tuhandeiks kildudeks, kui vaatan meie ühiseid pilte ja tean, et sind enam ei tule. Teeksin ükskõik mida, et saaksin sind taas näha ja kallistada, aga see kõik on lootusetu, sest seda ei saa juhtuda. MIKS KÜLL!! Jään endiselt ootama aega, kui ma suudan sinust rääkida pidevalt, rõõmsalt
ja heasüdamlikult, et ka kõik need inimesed, kes sind tunda ei saanud, saaksid aimu kui hea sa olid. Ja mis peamine, et suudaksin teha seda kõike ilma pisarateta.KALLID SULLE PILVEPIIRILE.

Ma ei uinu kunagi üksi, teen seda koos pisaratega