Kõige jubedamad hoobid, mis mind otse südamesse tabab ja kohe jalust nõrgaks teeb on need hetked, kui ma sisemiselt püüan võidelda oma kurbusega, olla eemal enda mõtetest ja tunnestest ning kui siis äkki keegi postitab midagi, mis on seotud minu kalli Ingliga niidab mind kui vikat. Ma ei mõista, miks see nii valus peab olema. Iga päev tunnen kuidas ma lihtsalt ei suuda endaga üldse hakkama saada. Eile seda pilti nähes valasin ma taaskord hunniku pisaraid, mis ei tahtnud lõppeda. Mulle meenus kõik, pildikesed meie ühisest elust hakkas kui filmilint silme eest jooksma. Igatsus aina tõuseb ja tõuseb.
Ärge saage valesti aru, loomulikult on mul üdini hea meel, kui inimesed teda meenutavad ja igatsevad, aga kahju on sellest, et ma siiani ei suuda enda tunnete ja kurbusega hakkama saada. Nagu näiteks kolmapäeval nägin oma head tuttavat, keda küll viimasel ajal näinud pole, aga suhelda on temaga alati hea. Peale pikka eelnevat vestlust küsis ta mult, et kuidas mul läheb? (Mul on siiani oma käitumise pärast häbi.) Ma vastasin lühidalt, et enamvähem ja selle asemel on avalikult kõikide nähes murduda ja nutma hakata, keerasin ma otsa ringi ja läksin neutraalsesse kohta, mõeldes mitte millelegi. Peale rahunemist naasesin taas oma sõbranna seltsi. Sellised ebatavaline käitumine on viimasel ajal minu jaoks omane. ANDKE KÕIK ANDEKS!!!
Olen siiani plaaniga teha Jürgenist album, mis meenutab teda, meid ja meie koosveedetud aegu, aga kahjuks tunnen ma veel oma nõrkust ja jõuetust. Kindlasti teen selle lähiajal valmis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar