Tundub, et oma igapäeva eluga edasi minna on suhteliselt võimatu. Ükskõik, kui palju ma ka ei püüaks ja punnitaks suudavad mind igasugusedki pisikesed asjad rivist välja lüüa. Ma tunnen, et minu sees tekkisid tugevad haavad, mis nüüd tasapisi armideks muutuvad, sest see tee on künklik ja takistusi täis, iga pisemgi asi rebib armi taas haavaks lahti ja iga kibedamaltki öeldud asi teeb mulle jubedalt haiget. Ma ei saa aru, miks ma nii hell olen, miks ei võiks ma võtta öeldud sõnu nii nagu aasta tagasi. Ja miks Teie, kes te niigi teate, mida ma olen läbi elanud, miks te kasutate taolisi sõnu, teete nalja millegi sellise najal, mis mõnele inimesele tähendab midagi muud, teeb lausa haiget, mul tuleb see raske aeg nii taas meelde. PALUN LÕPETAGE. See ei ole asi millega naljatada, inimesed saavad sellest alles siis aru, kui on kellegi endale kalli inimese kaotanud. Alles siis mõistetakse sündsuse piire.
Ma saan aru, kui inimesed kasutavad jutu sees sõna "surm" või et "suren või ära", sest ma kujutan ette, et mul endalgi võib seda juhtuda, aga kallid inimesed, kui te hakkate naljatama ja mõnitama surnud inimest ja tema jäsemeid, juukseid jt. asju, siis andke andeks, te olete sündusetu mühakas.
Ma tean, et minuga on raske, kui olen nii pirtsakas, aga tõesti parem olen üksi kui pean kuulama midagi sellist, mis mind taas kurbustesse viib. Ma ju püüan, tõesti püüan olla taas normaalne inimene, aga olge head ja aidake siis kaasa. Igaljuhul peale tänast juhtumist hoidun ma inimestest, kes suudavad nii mõtlematud olla. Mul jäi niiiiii vähe sellest puudu, et oleksin kõikide eest nutma puhkenud ja olen enam kui kindel, et see oleks mu elu üks häbistavamaid tegusi. utan parem üksi kodus oma padjakesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar