Pettud iseendas, mõnes pereliikmes, sõbras, mõnes kaua nägemata olevas tuttavas või lausa täitsa võhivõõras. Pettumus on elu osa, mis tuleb ootamatult ja ennast alla suruvalt. Teed seda, sest oled oma mõtetes välja valinud tee kuidas kõik toimima peaks aga keegi teeb hoopiski vastupidi. Või oled harjunud ühe inimese käitumisega,kuid ühtäkki on kõik muutunud. Kelleski pettuda on tobe ja mõnikord ka valus. Tekib viha ja sinu ümber tekib taaskord üks kiht müüri, mida kaotada on juba raskem. Usun, et mitte üheski maakeral olevas riigis pole inimest, kelles pole hetkegi pidanud pettuma, iga inimene teeb vigu ja loodan, et ka kõik õpivad sellest. Ka mina olen vigu teinud ja pannud inimesi minus kahtlema, nii kahjuks on, aga ma pole tahtnud mitte kunagi kellelegi meelega halba teha. Ma ei kannata, kui inimene teeb kõike halba eesmärgiga, kedagi riivata ning valu teha.See on üsna isetu ka kahetsusväärne tegu. Ka mina olen saanud haiget ja nii mõneski inimeses pettunud, aga õnneks ma pole pika vihaga ja suudan inimestele andestada, aga sügaval südames ei ole mul enam usaldust selle inimese vastu. Pean silmas just meelega valu tegemist.Kõige valusam on saada vihakuule just sealt, kust sa poleks neid iial osanud oodata. See muudabki meid ettevaatlikeks ja liigseteks muretsejateks. Kuulidega harjub, kui oskad neid tõrjuda ja mitte lasta ennast nendest häirida. Kõige jubedam on aga siis, kui vastane näeb, millal oleme valulikud ja juba niigi riivatud ning siis pajatab sulle kuulipildujaga. VALUS. See on kõigest hetk, millele järgneb enda kogumine ja taaskord edasi marssimine. Tuleb leida kuulivest, moodus kuidas ennast rahustada oma loomu järjel hoidmiseks. Leida lohutusisik, südamega inimene, kes ükskõik millal su muresi kuulab ja mis peamine, hoiab need vaid enda teada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar