Kõik on hästi, meeleolu on positiivne ning sean sammud kooli. Vot nii algas minu tavaline päev ja seda juba kaks nädalat tagasi. Tundsin ennast hästi ja üsnagi asjalikult. Ma polnud ennast nõnda usinana juba ammu tundnud, justkui oleksin täiesti uue inimesena sündinud. Otsustasin teha koristuspäeva ning vahetada voodipesu. Mis saab olla veel ideaalsem tunne, kui su vaim on värske ja peale selle ka kodu ja voodipesu. Päev hakkas otsa lõppema ning meeleolu oli väga hea. Magama heites otsisin magamiseks särki, aga kõik eeldatavad olid pesemisjärjekorras. Mis teha? Otsustasin võtta oma Ingli riiulilt tema särgi, mis ma usun on mind juba kaua oodanud. Kükitades tundsin nagu mu kätevahel oleks olnud kuld, helge mälestus, millele järgnes lõhn, mis mind põrandale kukkuma pani ja hingevalu mööda põski alla voolas. See lõhn on imeline, kõige parem ja magusam. Kõik hakkas silme ees jooksma kui filmilint. See oli kurb ja nõnda valus. Usun, et ma olekski jäänud seda lõhna nuusutama ja nutma, aga hakkasin kartma, et nii see lõhn peagi kaob. Pakkisin särgi õrnalt ning pehmelt kokku, nautisin iga puudutust ja mälestust ning asetasin selle taas riiulile, mis on minu jaoks täis maailma kõige helgemaid mälestusi. Seda riiulit püüan ma nüüdsest võimalikult vähe puutuda ja just seetõttu, et see imeline lõhn säiliks. Saan iga kell oma mälestustesse sukelduda ja tunda neid kõiki tundeid, mis mind mu kalli Ingliga koos olles valdasid.
Ma ei suuda,ega taha asjadest üle saada. See on minu maailm, mis jääb mind igavesti mu eluteel saatma, olgu see nii pikk kui tahes. Läksin voodisee ning uinusin vaid valusaid pisaraid pühkides. Armastan endiselt ja seda kirjeldamatult. Ei ole mitte ühtegi sõna ega lauset, mis suudaks mu emotsioone seletada. Mitte keegi ei saa kunagi teada, mida mu hing tegelikult tunneb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar