Igatsus mu hinges

"  Mine oma eluga edasi. Mine ja ära vaata tagasi, sest see  kõik on sinu südames. Usu, sul lubatakse seda teha. Ta on õnnelik kui ka sina seda oled. Ka meie tahame sind õnnelikuna näha. Me teame, et sa olid Tema jaoks parim, sest ta rääkis meile pidevalt, et tema elu õnnelikum aeg oli koos sinuga. Sa oled hea tüdruk ja tea, et sa oled alatiseks osa meist ja osa meie säravast Inglist. "

Ja  nüüd voolasidki mul pisarad mööda põski alla. Need on sõnad, mis toovad mulle nii naeratuse kui ka kurbuse. Mälestused, mis ei kustu kunagi mu meelest. Igatsuse, mis pakitseb mu hinges jäädavalt ning naeratuse, mis tekib  mu suule, kui üheskoos meenutame toredaid aegu.


Ma olen õnnelik, et ma olen leidnud enda elus nii väärt inimesed. See kuidas te mind hetkel tundma panete on võimatu seletada. Nagu ma teile ka tol õhtul ütlesin, olete te nii head inimesed ja tohutu suurte südametega. Koos teiega olles tunnen, et ka Jürgen on meiega, sest te olete sama tainad kui tema. Need naljad ja lakkamatud naerud. Usun, et meid kõiki koos nähes on meie Ingel õnnetipul. Meil kõigil on ühine kurbus ja mälestus, meil on ühine lugu, millest kõik ei tea, ega peagi teadma, sest seda saab ainult tunda.





Olen pidevalt kuulnud inimeste soovitusi, et oma eluga peab edasi minema. Oma hinges ei tohi kurbust kanda ning tuleb mõelda vaid headele asjadele. Ma saan sellest kõigest aru, teoorias on see väga lihtne ja kerge, aga praktikas käib see mul ülejõu. Ma ei saa sellega hakkama, mul on selleks jõudu vaja, palju jõudu ja mõistmist, sest ennast koguda on raske. Ma teen seda omamoodi ja enam ei pane ma pahaks kui mulle seda öeldakse, vaid püüan selgeks teha, et ma teen seda omas rütmis.


Aga miks mulle seda öeldakse? Kas nad näevad kuidas ma ennast kõrvetan ja seest söön? Seda ei ole ju neile näha. Kas aasta on siis teiste jaoks liiga pikk aeg? Mina seda ei usu. Ma ju armastan teda ja tahan  nii väga teda enda juurde. Igatsus teeb tõesti nii kuradima haiget. Ma astun küll samm sammu haaval, et oma eluga edasi minna, aga kohati tundub, et astun jälle kümme sammu tagasi, sest minevikust loobuda ei suuda ma kunagi. Sinu meenutamine võib mulle küll haiget teha, aga seda ei lõpeta ma kunagi, sest enda südamesse tekkivatest armidest ma ei hooli. Olen nõus ennast kasvõi maatasa kõrvetama, et vaid sind endaga üheskoos kanda.

Sind ma vajan 

Püüan elada elu, 

mis mulle kord antud sai. 

See on raske ning täis melu

ning üksi kõik õnnetuna näib. 

Kõik oli nii nagu unistanud olin,

mu hing õnnetipul lendles.

Ühtäkki kõik kokku kukkus, käis kolin,

rahutus ja värin mu sees pendles.

Mu elu oli armastust täis, 

ning suudlused saatsid mu päevi. 

Tundub, et taas eksisin, nii näib, 

pean leppima, et vaid unenägudes näen sind.

( 28.08.2015 )                                


                 

Miks küll

 Kriibib. Miski nii tugevasti kriibib mu sees. Vajan aega, vajan mõistmist. Olen sassis nii sassis, et ma ei tunne ise ennast ära. Olen segaduses, tühi. Seda tunnet mis mind valdab on nii keeruline seletada, lihtsalt ei suuda olla. Igatsen, nii väga igatsen, et lausa tahaks midagi enda küljest rebida. Miks tunnen ma ennast nii kehvasti, miks seest nii keerab. Pildid jooksevad silme eest kui filmilint. Süda tahab rinnust hüpata ja rahutus mu sees on nii suur, et ma ei oska lihtsalt mitte kuidagi olla. Tunnen nagu ma elaksin kõik aasta taguse uuesti üle. Nii kriibib. Nii igatsen.
Ma ei suuda mitte kuidagi olla ja mitte mõelda, sest nii valus on. Tunnen puudust kõigest, vajan soojust, kallistusi ja armastust. Vajan sind mu Ingel.







Mu hingel on valus, ta lausa nutab su järele. Ma tean, et oled parimas kohas, sest näed kuidas me sind enda südametes hoiame. Tahan kuulda su häält ja teada kuidas sul läheb. Mu päevad mööduvad ilma sind nägemata, aga mul on mälestused, mis ei kao mitte kunagi. Sa oled minuga ja see on üks asi mis mind veel püsti hoiab. Vajan sind , tunnen kuidas mu jõud saab ajapikku otsa. Mu pea on sassis ja keskenduda on raske. Ma püüan olla tugev seista iseseisvalt ja sirgelt, aga ka mul on vahel nii raske ning tunnen kuidas ma vajun ja vajun. Kallis, sa oled mu taevas, mu hing, mu elujõud. Ma olen tänulik, et olen saanud koos sinuga olla, aga ilma sinuta on nii kuradima raske. Tunnen iga hingetõmbega kuidas ma lihtsalt ei jaksa. Mu päevad on nüüd tühjust täis.






 Ma tahan tänada teid kallid sõbrad, kes te mu päeva vähekenegi kergemaks muutsite. Tänu teile suutsin ma meenutada Jürgenit naeratusega. Ilma teieta ei oleks jäänud mulle sellist kena mälestust. Armastus teie kõigi vastu on tohutu.

Kõik oli nii nagu peab. IDEAALNE

Aga milline on õige õnne valem

Aeg on hoogsasti lennanud ja mõtted paarutavad ainult ühte jada pidi. Nähes teisi õnnelikke inimesi paneb mind taas mõtlema sellele mis mul kord oli. Aga milleks ennast vaevata ja meenutada aegu, mil olin õnnetipul. Miks üldse inimesed peavad midagi millegagi võrdlema, see on nii paha komme. Ma ei saa öelda, et mu elu on pekkis ja kõik on nii halb, kuigi seda juhtub üsna tihti, aga peamine on siiski see, et see tunne on vähemaks jäänud.

Olen terve aasta mõelnud, et ma ei ole enam kunagi nii õnnelik nagu seda olen olnud, sest kui ma ausalt ütlen, siis just rõõm minu seest oligi aasta eest kadunud. Ma polnud enam inimene, kes oleks tuimalt nalja teinud, naernud ja sellest ka tõeliselt rõõmu tundnud. Teele oli kadunud, oli vaid tüdruk, kes küll naeratas ja püüdis seltsiv olla aga kohati oli see ikka väga raske. Tänaseks on vana hea Teele hakanud tagasi tulema ja see on üsna hea tunne.

Kohe kindlasti ei saa ma öelda, et vot nüüd ja täna olen ma õnnelik ja seda oma elu lõpuni. EEEiiiiii. Ma ei saa kohe kindlasti seda öelda, sest tegelikult ma ei ole, aga ma oskan hinnata seda mis mul on. Ma olen õnnelik, et mul on imeline pere, väga head ja hoolivad sõbrad, kodu ja hiilgavad ning lennukad ideed, mis mind pidevalt rüppes hoiavad. Ma olen õnnelik, et ma suudan naeratada ja oma päevadest rõõmu tunda. Ma olen õnnelik, et suudan taas südamest naerda ja seejuures ennast mitte halvasti tunda.

Üks suur põhjus miks ma selline olen on meie võrratu matk Oandust - Iklasse. Metsas olles ei tekkinud mul kordagi nukrat tunnet, olin rahus ja vaikuses, sest et seltskond oli väga tore. Peale matka on läinud kõik nii heaks, mõtlen siinkohal just enda sisemust. Mu naeratus ei ole enam võlts, see on siiras. Vanasti võis mul taoline õnnetunne kesta vaid tund või kaks, aga hetkeseis on kestnud juba nädal ja see ongi üks imestamistväärt sündmus.


Muidugi olen  ma olen õnnelik, ka selle üle, et leidsin taaskord ühise keele väga oluliste inimestega. Inimestega, kellega olen otsinud seda hetke põhimõtteliselt aasta. Mu hingelt on langenud suur ja raske koorem, sest nüüd ma tean, et vaatamata enda kehvale tundele ja arvamusele endast mõtlevad inimesed minust ikkagi teistmoodi. Möödunud nädalavahetuse kirjeldamiseks ei oskagi ma leida piisavalt kirjeldavaid sõnu, aga need sõnad, mis mulle öeldud said, muutsid minu hinges olevat seisu kardinaalselt.
 

Õnne valem = nautida kaua peidus olnud naeru + sõpru, kes meenutavad sulle nii palju ülitoredaid aegu ja oma kullakallist Inglit + Päike ja soojus + seiklus

 

Aitäh kallis Ingel, kes sa mind valvad,, mind hoiad ja armastad. Vaatan tihti taevapoole ning tean, et sa vaatad minu poole. Igatsen sind väga väga ja ootan juba millal me taas mu unenägudes kohtume ja juttu ajame. Olen õppinud sinult nii palju ja meenutan meie seiklusi ja mälestusi igapäevaselt. Sinu lahkumisest on möödunud peaaegu aasta ning sinust rääkimine on vahetatud pisarate asemel naeratuseks ja tihti ka mõlemat. Ma igatsen, hoolin ja armastan sind endiselt ja seda oma elu lõpuni. Kannan sind oma südames alati, sest sa olid, oled ja jääd väga imeliseks.   ARMASTAN