Muutused minus endas

Ma ei ole seda  ise väga tähele pannud, aga kui sulle lähedased inimesed ütlevad siiralt ja ausalt, et olen  palju muutunud, siis see paneb ikka mõtlema küll. Unustasin küsida, et kas siis heas või halvas mõttes, aga sisuliselt sellel ju vahet pole, vähemalt minul. Mulle ei anna see mitte midagi, et olen muutunud jubedamaks inimeseks kui ma varem olin, sest see ettekujutus võib olla lausa kohutav. Loodan, et minu suhtumine ellu on heas mõttes muutunud. Talun paremini stressirohkeid aegu, hindan iga päeva, mis mulle on antud ja samas ei oleks mul ka kahju, kui minuga midagi halba juhtuks. Ma ei põe ega muretse asjade pärast ilmaasjata. Ma ei karda enam mitte midagi, Kui mind ei murdnud üks tugevamaid hoope, mis elu anda võib, siis miks peaks seda miski muu tegema.




Ma ise tunnen mõnd muutust enda juures, aga usun, et need pole nii suured, et teistele märgatavad on. Olen täiskasvanulikum, ma ei lase endale pähe istuda, avaldan oma arvamust ja seisan enda eest. Ma ei tule enam igale ühele suure sammu võrra vastu, teades, et tema ise ei teeks minu aitamiseks mitte kunagi mitte midagi. Valin sõpru ja hindan neid kes mul olemas on. Armastan  oma pere igavesti, ma

lausa kannaks neid kätel, kui see võimalik oleks. Olen enda arusaamades kindel, ega anna mitte kunagi alla. Olen otsustusvõimekam. Enesekindel ja suure südamega tüdruk. Olen õppinud ütlema sõna " ei". Ma ei võta enam asju nii raskelt. Selle õppeaasta esimese sessi elasin ma uhkelt ja sitkelt üle. Ma pole kunagi oma eksamites nii vähe õppinud ja neid nii usinalt ära teinud. Nagu Ma Kaisale üleeile ka ütlesin, siis ma tunnen nagu mind valvaks ja hoiaks keegi. Ma tunnen, et olen endaga nii hästi hakkama saanud tänu Jürgenile. Olen ju alati sessidel olnud mega närvipundal, põdeja ja ülemuretseja. Kehvade tulemuste pärast olen lausa pisaraidki valanud. Nüüd aga kui ma isegi eksamiteks eriti ei õppinud olid mul hindel väga head ja ei mingit eksaminärvi. AITÄH SULLE KALLIS!!!



Mulle nii meeldisid Kaisa sõnad, kui ta ütles mulle;"Teele, see on kindlasti nii."tema usub seda ja Ma ei olegi ainus, kes seda arvab.

See kõik võib tunduda teie jaoks kui üks müstiline ja jabur jutt, aga peamine ongi see, mida mina tunnen ja tean. Peale oma kõige kallima kaotust, tunnen nagu ta juhiks mu elu, suunab mind ja näitab mulle vajalikke asju unenägudes. Üks õhtu kui olin kurb ja hakkasin magama minema palusin ma tal ennast kaissu võtta ja minu unenägusse tulla ja see kõik juhtuski. Nägin nii reaalset und mis viis mind lausa õnnetippu. Kõik põhineski sellel kuidas ta meie juurde tagasi tuli ja kõik olid imestunud. Veetsin temaga terve õhtu, tantsisime kallistasime ja rääkisime. Hommikul olin seevastu kõige õnnetum inimene, sest see kõik mida olin öösel tundnud ja näinud kustus hetkega. See oli uni, seda ei ole ega saagi olema. NIIIII IGATSEN SIND KALLIS.