Igatsus

See kui sa kellegi kõrval magades tahad ta kaissu võtta nii kõvasti kui suudad, see kui sa võid suudelda kedagi ning siis selle hetkeliselt lõpetada teades, et te saate seda igahetk jätkata, see kui keegi hoiab su käest ning sul tekib tunne nagu tahaks laulda maailma kõige ilusamat laulu, see kui sa teda näed ja see teeb su südame soojaks, see kui sa hoolid temast niiväga et oled valmis teda kõiges toetama, see kui sa teda kallistades tahaksid et ta oleks sul nii lähedal kui võimalik, see kui sa käega läbi tema juuste silitades tunned midagi erilist, see kui sa süüa tehes mõtled vaid sellele kas talle see toit maitseb, see kui sa võid hommikul kodu uksest välja astuda teadmisega, et tema ootab sind, see kui sa võid terve päeva tuksi keerata, kui ikkagi jõudes temani on kõik hästi, see kui sa suudad rääkida talle kõigest ilma piinlikuseta, see kui sa võid lihtsalt näha halb välja, teades et teda ei huvita see, see kui sa võid kõike teha erilise südamerahuga, see ongi armastus.

Notsu: "Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!"
Karupoeg noogutas.
Notsu:" Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada."
Karupoeg: "Aga kus sina siis oled?"
Notsu:" Mind ei ole."
"Nii ei saa olla.", ütles Karupoeg.
"Mina arvan ka nii.", ütles Notsu:, "aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üksi."
"Miks sa mind kiusad?" vihastas Karupoeg, "Kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?"

Need kõik read kirjutasin ma Jürgenile, kui meil sai täis aasta. Nii uskumatu on nüüd neid ridu lugeda ja endale sisendada, et seda kõike enam pole. Jüregn ütles mulle alati, et kui pole sind siis pole ka mind. Kas ma reedan teda, kui püüan oma eluga edasi minna, kas ka mind ei peaks olemas olema??Vähemalt nii ma tunnen.  Ise tunnen ma , et ta on olemas, ta on olemas, seda vähemalt minu südames.