Katkine hing

Sinust mõeldes kaotan maailma,

mis kord koos Meil loodud sai.

Sinuta siin ilmas olla, 

kõik nii üksik ja õnnetuna näib.

Vajun unelmate maale,

lootes taas kohata Sind.

Seda ei juhtu veel, ma tean

ja just see kõige rohkem hirmutabki mind.

Sind kaotades kadus mu aru, 

ning põlvili langesin maha.

Ei taht ma hingata, kuulata

ja äkki tundsin, et kõikjal on nii paha.

Tahtsin olla koos Sinuga

ning suudelda Su pehmet huult.

Kuid hoopiski sain 

vaid joosta vastu kõige jubedamat tuult.

Need haavad, mis jäid, on nii sügavad

ning valu ei kao.

Endiselt su pilti nähes

mu süda nii tugevasti taob.

Mälestused- jooksevad nii hellalt

läbi mu silme need.

Kõik nii ilusad ja rõõmsad,

justkui kõik endiselt kestaks veel.

Nukrutsemisest ei piisa,

sellest pole kasu, ma tean.

Kuid Sinust mõtlemist ma vajan

ja lausa iga päev pean.

Tunnen südames suurt tühjust ja valu,

sest kõik seal lõhki rebitud sai.

Vajan endiselt Su embusi ja naeru

ning, et teeksid hellalt mu peakesele pai.

                          

                                                                                                          (12.03.2015)

See luuletus on mu enda kirjutatud, ei teagi kas seda saab luuletuseks nimetada. Panin ajapikku kirja kõik mida tundsin, et peab kirja panema. Olen ka eelnevalt omaloomingut teinud, aga seda mitte nii tõsiselt ja mitte nii kurbadel teemadel. Luuletustega on mul tegelikult oma plaan, aga seda kaugemas tulevikus.