Mitte kunagi sa ei tea ette

Viimasel ajal olen  hakanud lugema raamatuid, mis sisaldavad mind mõtlema panevaid lauseid ja mõtteid. Mingid teatud read viivad mind rändama, mõnikord lausa paremini tundma, teades, et ma ei olegi ainuke, kes niiviisi mõtleb. Tõdemus, et ma ei ole kuri, õel ega halb inimene, kui juhtub, et minu mõtted ei ühti paljutega. Tahan olla loov, hea südamega, asjalik ning arusaaja inimene. Lausa lust on tõdeda, et hingeliselt südantsoojendavad mõtted ja kriminaalselt kurvad laused viivad mind mõtterännakutele. Tahan eelkõige mõista ennast, avada oma seesmine hingelises ja leida viis kuidas ennast taltsutada ja õigel kursil hoida, et ma ei satuks taaskord pahadele mõtetele. Tahan elada väärtuslikku elu ning seda koos hingerahu ja südamesoojusega. 

Raamatutes olen tihtipeale ülesmärkinud endale olulisi lõike, need on minu jaoks suure tähendusega. Kas need siis iseloomustavad minu elu mingit perioodi, kas olen oma enda elus taolise olukorra üle elanud või ma kardan, et midagi sellist võib minuga juhtuda. Seekord olen välja toonud järgmise lõigu:

"Elus on perioode, kus kokku variseb see, mida arvasid teadvat - langed selg ees pimedusse. See, mis oli varem oluline, enam pole. See, kes sa varem olid, see sa enam pole. Need, kes sind varem ümbritsesid, on kuskile kadunud. Ja see, mida sa varem tegid, sa enam teha ei taha." (K.Laur)

See lõik iseloomustab ennekõike minu lähiminevikku, vähemalt nii ma tunnen. Olenemata sellest kas me tahame seda või mitte, tuleb meil siiski tõdeda, et jalgealuse kaotamine või siis antud kirjelduse puhul elu kokku varisemine paneb kindlapeale meid tundma, et mitte miski pole enam oluline, mitte miski pole tähtis ega vajalik. Me paneme tundma ennast kui ükskõikset inimest. Me muutume hingeliselt õrnateks inimesteks, meil puuduvad unistused ja vajadused. Me ei taha teada, tunda ega osata. Me kriibime seda sama teed mida kord käinud oleme. Ühesõnaga me muutume. Meid ei vajata ning meie ei vaja neid. Meiega ei osata, sest meil puuduba tuju ja tahtmine. Nüüdsest me tunneme rõõmu väikestest asjadest, väikestest inimestest, väikestest unistustest, sest suured purunevad ning sellega tekivad haavad nii hinge kui ja tulevikku.