Nägemiseni 2016. a

Pingeline aasta saigi otsa. Kogeda sai uusi ja katsumusrohkeid olukordi ja elumuutusi. Elu on sundinud mind käima sisse uusi ja tundmatuid teeradu. Kätte oli jõudnud aeg, kus väiksel plikatirtsul on kohustus suureks kasvada. Need 365 päeva on lennanud linnutiivul, eriti just viimane pool sellest. Tahaks osata aega seisma panna või lausa seda aeglustada, ka sellest oleks suur abi. Nüüd siis lähemalt minu seilatud aastast.

Mida on andnud mulle aasta 2016.

Oskust pingeliste olukordadega toime tulla - Aasta algusest ootas mind ees karm tõsiasi, kohustus oma lõputöö kaante vahele saada. Teemat valided ei osanud ma iial ette nähe, et pean hakkama laboris taolisi ehitustöid tegema. Katsumus missugune. Olen üdini tänulik oma kahele kursavennale, kes rassisid terve päeva jagu minuga laboris, keevitasid ja mässasid ning seda kõike endi lõputööde kõrvalt. Samuti tõstan mütsi oma juhendaja ees, kes veetis minu lõputöö kõrval nii palju päevi ja tunde. Tahan tänada oma venda, kes aitas mul inglise keelseid eriala tekste tõlkida ning loomulikult oma õde, kes parandas mu kirjavigu ja proovis mu tööst voolida tõelise kunstiteose. AITÄH TEILE! Ma võin olla uhke, et olenemata ajapuudusest, kiirustamisest ja kohati esinenud käegalöömise tundest sain ma oma magistritöö siiski kaantevahele. Kaasi kinni lüües lubasin ma endale, et enam mitte ühtegi lõputööd. Aitab sellest kõigest. Ma sain sellega hakkama/ Me saime sellega hakkama.


Õhtusöökide valmistamine - Mind kaasati väga toredasse traditsiooni. Kolme väga meeldiva tütarlapsega nagu Kersti, Kaia ja Jaanali teostasime igal kuul õhtusöögi. Kõikidel koosviibimisel oli oma teema, küll Holland, Türgi, Alice imedemaal kui ka Viini ball. Pean tohutult oluliseks taoliste koosviibimiste korraldamist, sest aeg on näidanud, et kiire elutempo juures ei pruugi alatihti sõprade jaoks aega leida ning mina usun, et parim viis selle jaoks on korraldada taoline koosviibimine. Olen õnnelik, et te mul olemas olete.

Tantsulisus - Nagu 2015. aasta lõpus alustatud sai, nii tuli ka 2016. aastal jätkata, ehk siis olin oma sammud seadnud juba kahte tantsutrenni. Ühe juhendajaks ja tantsude väljamõtlejaks olin mina ning teise trenni sattusin tänu oma emale, kes pakkus mulle oma tantsijate sekka kohta. Koos nendega oli mul võimalus oma unistus täita ja tantsupeole minna. Algselt küll naistetantsupeole, kuid vähemalt midagigi. Võtsin rõõmsalt pakkumise vastu ning asusin hoogsalt harjutama, et teistele järgi jõuda. Ja uskuge, ma sain sellega hakkama. Tantsupeol tabas meid vihma laine ja üsna madal temperatuur, kuid ei saa nuriseda, sest mis saab olla veel parem kui see rõõm, et esinemise ajaks tuli päike välja, millest läks süda kõikidel soojaks.

5 - aastane juubel - 6. mail 2016. oleks saanud meil oma kallikesega viis aastat koosoldud aega. Ma meenutan nii teda, kui ka meie mesimagusat õnne ja armastust.
.
Looduslähedus - Viibisin küllaltki palju aega looduses, seda siis jalutades, telkides või matkates. Ühest tõelisest pikast matkast pidime sel aastal siiski loobuma, kuid telgis ööbimist ma ei jätnud. Nautisin sääsepininat nii Kaberneeemes, Peipsil kui ka Käärikul. Sel aastal tuli ikka kõvasti rohkem vaeva näha, et keha sääsekuppudest ei sügeleks. Suve jooksul leidus mitmeid kordi, kus leidsin ennast taas kas siis päikeseloojangut või tõusu vaatamas. Mässasin lumes ja juhtusin ka täitsa pimedas ennast jalutamas. Loodus on hakanud mind aina rohkem enda juurde kustuma. See rahustab mind, see haarab mu endasse ning ma tunnen kuidas kõik mu mured kaovad.

Sportlikkus - Ma olen rahul nii enda tegemiste  kui ka sealt saadud heaolu tundega. Olen eriliselt õnnelik seetõttu, et suutsin lõpuks siiski oma julguse kokku võtta ja poistega võistkond moodustada ja Vaude Bike Xdreamilt osa võtta. Kahjuks leidus nii mitmetegi perioodide tõttu olukordi, kus ma oleks ihanud ennast rohkem liigutada, kuid pidevate elumuutuste ja kohanemisvajaduste tõttu ei suutnud ma piisavalt ajarattaga kaasa veereda ning pidin seetõttu vaiksemalt võtma. Möödunud aastal pidime me kahjuks loobuma libahundi jäljel osavõtmisest, kuid vaatamata sellele saime me Xdreamiks siiski naiskonna kokku ning meie seikluste rida aina kasvas ja kasvas. Ilma ekstreemsusteta oleks elu igav ja kohe kindlasti puuduksid spordis eesmärgid. Mulle tohutult meeldib see, et võistlustest osavõtmine paneb mind eesmärke paika panema ja selle saavutamiseks on treenimine väga lihtne ja mõnus. Meeskondlik võistlus on kordades nauditavam kui ihuüksi rihtides. Järgmisel aastal jälle!

Kooli lõpetamise - Mäletan väga hästi seda aega, kui pidin otsustama milliseid sildu ületada ja milliseid põletada. See on paratamatu, et keskkooli lõpetades seisame me risteel, teadmata kuhu edasi sammuda. Minu teeks sai selkorral valitus ehitus, nimelt vesiehitus. Õppeaastaid kokku viis, kahtlesin ja puurisin, oskamata ennustadagi kas ma saan sellega hakkama. Tol hetkel tundus see aeg ikka üüratuma pikk. Nüüd sellele ajale tagasimõeldes tundub see aeg nii lühike ja samas nii väärtuslik. Sai pingutatud ja vaeva nähtud, samas sai ka looderdatud ja seigeldud. Ma olen õnnelik, et olen suutnud läbi käia selle raske teekonna ja samas uhke oma saavutuse üle. (MSc).

See on uskumatu! MSc on käes!

Sügav kummardus kõikidele Teile, kes te mulle toeks olete olnud. Eelkõige tahan tänada oma perekonda, sõpru, kursusekaaslasi ning kõiki Teid, kes te mind selle 5 aasta jooksul heade ja motiveerivate sõnadega kostitasite. Iga mu samm on olnud meeldejääv ning tähendusrikas. Üle on elatud üks korralik ameerika mägi. Minu tahe on olnud küllalt suur, et olla õigel ajal lõpusirgel ning seda parimate inimestega.

Üliõpilaste suvemängud - Seekord müttasime Käärikul Jaanaliga. Vägev värk! Mida rohkem ma nendest suvemängudest osa võtsin, seda aktiivsemaks osalejaks ma muutusin. Mul oli suur unistus proovida kiikingut, järjekord oli küll pikk, aga tehtud see sai, Kahjuks mitte küll üle võlli. Nii vähe jäi puudu. Sain selle õige tunnetuse alles siis kätte kui olin juba väsinud. See oli üsna raske trenn. Kindlasti tahan veel proovida. Mainimata ei saa jätta ka elamusjooksu, mis on nüüdseks saanud juba traditsiooniks. Tänavu oli rada raskemaks tehtud, see kõik nõudis ikka korralikult pingutamist. Väärt üritus. Kahju, et hakkan sellest välja kasvama.

Sain taaskord tädiks - Võin uhkusega öelda, et tädiks saamine ja olemine on parim tunne. Eriti tore ja mõnus on loomulikult see, et olen saanud näha väikse Marteni kasvamist ja arenemist. Igakord kui kuulen ta kilkamist ja rõõmu muutub ka minu hing helgemaks ja värvilisemaks. Olen õnnelik, kui perekond suureneb ja üksteisest hoolitakse. Ühiselt kokkuhoidev perekond ja puhas rõõm väikse Marteni üle on kirjeldamatu tunne.Ühe väikse ime omamine on nagu restart kogu olemisele. Naudin seda kõike.

MU SÕBRAD ON KÕIGE KALLIMAD JA OLULISEMAD

Töökus - Nojah, töökus. Võib vist öelda, et mu töökuse all on mõeldud seda, et asusin peale kooliteed kohe tööle. Võib öelda, et haarasin esimesest õlekõrrest. Õlekõrrest sai oks ja oksast omakorda tüvi. On olnud raske ja närvesööv periood. Sisseelamine on võtnud mult palju energiat ja aega. Olenemata sellest, et mu elumuutus ei piirnenud vaid sellest, et tudengist sai tööinimene vaid minu koormuseks sai ka pidevas komandeeringus olemine. On olnud raske, vahel ka väga raske, kuid vaatamata kõigele olen ma nüüdseks harjunud oma uue elurütmiga ja  pea püsti võin vaadata tagasi  perioodile kui ma hambaid krigistades kippusin vajuma, kuid tänu oma suurele tahtejõule siiski jalgadele jäin. Selle poole aasta jooksul olen õppinud sama palju kui ühe või lausa kahe ülikooli aasta jooksul. Ehitus on kohati karm ja tänamatu töö, kuid mul on rööm, et minu esimeseks objektiks on saanud just see mis mul on.

Hiiumaa - Võiks huvi pärast üle lugeda kui mitu korda ma juba Hiiumaal käinud olen. Praamiliiklus on saanud minu suureks sõbraks. Tuulised ilmad ja värske õhk on peaaegu igapäevane nähtus. Mina, kes ma olin Hiiumaal käinud vaid korra, olen nüüdseks teinud ma usun, et üsna kõva külastamise tulemuse. Tulevikus võin seal kõigile ekskursiooni teha ;) Kõik teed on selged.

Nobedad näpud - Olen tundnud suurt vajadust midagi oma enda käega ära teha. Seetõttu meisterdasin tantsutrenni jaoks seeliku, olen heegeldanud patju ja tundnud rõõmu igast väiksestki nikerdamisest. Oluline on aeg ja tahtmine oma kätega midagi korda saata.

Kohusetundlikkust - Tööga seoses olen saavutanud teadmise, et ma olen väga kohusetundlik inimene. Ja loomulikult on mul see nüüd selle poole aastaga veelgi suuremaks kasvanud. Mis puudutab aga töövälist aega, siis olen muutunud lohakamaks, aegadest kinnipidamisega on tekkinud kohati probleeme. Ma tunnen, et tööl olles iga tund, päev ja minut välja arvestades ja planeerides ma sooviksin lihtsalt oma vabal päeval nii mitte teha, vaid lihtsalt kulgeda. Ma ei ole väga planeerija inimene ja just seetõttu ongi juhtunud minuga selline lugu, et oma vabal päeval kipun ma mitte midagi teadvat  ja organiseerivat. Loodan et see läheb mul ruttu üle. Kindlasti läheb!

Võitlustahe - Pigem lihtsalt võitlemine. Olen selle poole aastaga pidanud nii mõnegi meesterahva arvamusele vastuväiteid tooma, töömeeste ees ennast kõvasti kehtestama ja enda sisemisele halvale tundele vastu võitlema.

Küsimused mis ei kao!

"Me peame lahti laskma elust, mida oleme planeerinud, et saaksime aktsepteerida seda elu, mis meid ootab"

Nii tihti avastan ennast nukrutsemast just seetõttu, et minu tuleviku visioonid ei lange kokku minu hetke olevikuga. Me kõik oleme nooruses oma unistused ja ootused paika pannud, lootes, et need hakkavad mingis kindlas vanuses vilja kandma. Täna aga soovingi osutada tähelepanu tõsiasjale, et mistahes pingutades ja soovides ei pruugi asjad liikuda tahetud trajektoore pidi.

Nukrutsemisest lahti saamiseks oleks võimalus kõik planeeritu unustada ja liikuda uut rada pidi. Lihtne öelda, raske teha. Ma tean, et sellest oleks abi, see viiks mõtted õigele rajale ja aitaks tõele otsa vaadata. Mina aga ei taha oma elatud elust lahti lasta ning planeeritud elust veelgi vähem. Ma ei taha ära lõigata oma elust üht kuldset tükikest. Koos sellega ma kaotaksin kõik. Ma tean, et minu plaanitud elutee ei saa enam kunagi toimuda, ma tean, et minu hinge jääb alatiseks kurbus ning seda ükskõik kus viibides. Maa pean oskama sellega lihtsalt edasi elada.

Küll aga olen selgeks õppinud selle, et mitte kunagi ei tasu liigseid unistusi teha, just selliseid mis ei sõltu mitte kunagi vaid sinust endast. Kõlab nagu ei teiste kritiseerimisena, just nagu ei saaks teisi usaldada ja neile kindel olla. EI. MITTE SEDA. Pean silmas mõtet, et kunagi ei tea, millal sult võetakse just see inimene, kellega neid plaane koos pidada ja ühiseid unistusi täide viia. Mina olen eluslt palju õppinud ja tean kuidas ennast tuleviku suhtes rohkem hoida. Hoidke ka teie!

Surmal ehk hävitaja arhetüübil on meie elus hoopis tähtsam sõnum kui see, et ma tulen võtan sinult kõik ära. Ta ütleb: " Ma võtan selleks, et anda sulle võimalust ehitada midagi paremat."

Uskuge mind, mitte midagi paremat pole loota. Ma olen küll elu suhtes kannatlikum ja tugevam isik, kuid mitte midagi peale selle pole ma midagi saanud/teinud/olnud. Ma pole mitte keegi. Miks võeti minult ära see üks ja ainus. Miks karistati mind taolise teoga. MIKS? Mitte miski ei suuda mind veenda minu olukorra ees. Ma ei mõista seda, ega hakkagi kunagi mõistma. Mulle piisab vaid sellest teadmisest, et mind on karistatud ning seda väga julmalt.

Mulle antakse võimalus midagi paremat ehitada. Ju ma olen siis selle ehitamise jaoks veel liiga nõrk, seda on raske teha. Ka nüüd, kui kõigest on möödunud kaks ja pool aastat. Ma sooviks ehitada vaid ajamasina, mis mind ajas tagasi viib.

Mu hinges on haavad ja ma tunnen neid iga päev. Tahaksin nii väga rääkida kellegi teadliku inimesega, kes suudaks viia mind kontakti mu Ingliga. Sooviksin nii väga teada, kas ma oleksin saanud midagi muuta, saatusele vastu hakata. Kas mul oleks olnud võimalus koos temaga võidelda. Hinges on nii valus! Tahan teada, kuidas edasi vastutuult edasi rühkida. Saaksin ma kasvõi ühe suuna või teeotsa kuidas neid haavu leevendada. Ja loomulikult tahaksin ma teada kuidas Temal läheb. Kuidas ta ennast tunneb ja kus ta peamiselt viibib. Nii nii valus on

Kes?

Kes on need, kellega on sul turvaline olla sina ise?

Kes on need, kes sind armastavad isegi siis, kui saad mingi jamaga hakkama?

Kes on need, kes armastavad sind isegi siis, kui oled liiga palju veini joonud?

Kes on need, kes armastavad sind isegi siis, kui oled tahtmatult haiget teinud?

Kes on need, kes ei lähe ära?

Kelle arvamus sinust ei lange, kui kehtestad oma piire ja oled aus?

Kes jäävad sinu kõrvale ka siis, kui kogu muu maailm kaugeneb?

Kes on need inimesed, kes tulevad ja lihtsalt on, kui sul on kõige raskemad ajad, ilma midagi vastu ootamata?

Kes sind energiat täis laevad?

Mina tean, kes on minu inimesed. Ma tean, kes mind hoiavad ja keda mina hoian vastu. Hoolin enda lähedatest ja olen õnnega koos, et mind ümbritsevad nii head ja kallid inimesed. Kõige olulisem on seda tähele panna. Paljud inimesed ei oska seda lihtsalt näha ja tunda. Nad ainult kurdavad kui õnnetud nad on ja et mitte keegi ei ümbritse teda. Tuleb avada oma silmad ja olla avatud nii hingest kui ka mõistusest. Headust tuleb vastu võtta ja samaväärselt jagada. Ja nii muutubki maailm meie ümber roosiliseks.

Inglipäev

Uskumatu, et mu tänane päev on just selline olnud. Hetkel olen kurb, nädala eest olin kurb ja ma ei taha teadagi mis minu sees uue nädala hakul toimub. Viibin oma Hiiumaa pesas, istun küünlavalguses ja kuivatan oma pisaraid, mis ei tahagi lõppeda. Alatihti tunnen, et siin maailmas pole mitte miski minu joaks . Ma ei taha halada, ega kurta, selle asemel tahaks õppida elama sellega mis mul on ja tunda rõõmu kõigest mis mind ümbritseb,

Täna on Inglipäev, nii kutsun ma 8.detsembrit, sest just sel päeval on sündinud minu kõige eredam täht taevas. Täna oleks mu kallike saanud 24. aastaseks. Uskumatu, et oleme ilma temata veetnud juba tema kolmanda sünnipäeva. Ma olen kurb ja tunnen nagu oleksin reetja. Minu hing peab oluliseks käia nii tihti kui võimalik tema juures. Kõige olulisem on seda teha väga tähtsatel kuupäevadel. Täna aga pean viibima väina taga Hiiumaal, sest töökohustused ei lase mind tema juurde küünalt süütama. Mu süda on täis kurbus ja hingepiina, saaksin kasvõi koduski olla, oma voodis ja paluda teda taaskord oma unenägudesse. Ma vajan teda. Nii uskumatu kui see ka pole, ma ootan teda igal ööl ja päeval. Nii raske on mitte viibida seal , kus hing kõige rohkem ihaldab viibida. Ma kardan, et minus pettutakse, minuga ei saada kontakti ja just see muudabki minu meele nii kurvaks. Olen igal aastal saanud olla tema juures, valada pisaraid tema puhkekohal, öelda talle seda mida mu hing kõige enam ihaldab. Tunda tema lähedust ja hingesoojust. Ma tean , et ka tema vajab seda hädasti. Iga küünal , mis on tema mälestuseks süüdatud muudab teda kindlasti õnnelikumaks.

Viimasel ajal olen avastasud ennast pisaraid valamas täiesti ootamatutes olukordades. Ükshetk autorooli, teinekord telefonitoru ees ja kolmandal korral joostes. Miks??? - ei tea. Tundub, et ma ei oska iseendaga siiani hakkama saada. Alatihti satun oma kiire elutempo sees igatsema ja meenutama aegu, mis on mulle siiani väga kallid. Kardan, et aeg kustutab peagi kõik minu mälestused.

Tänane päev on siiski pühendatud just Meie Kallile Inglile. Mehele, kes ei kõhelnud kordagi appi tulemast, teistest hoolimast ja oma headust jagamast. Ma igatsen tema igat hingetõmmet, südametukset ja silmapilgutust. Tema kallistused ja suudlused on kirjeldamatu tunde tekitajad. Iga sõna, mis oli tema poolt ritta seatud , kõlas kui kuld ning mõjus nii mulle kui ka paljudele teistele väga hästi. Ta hindas headust ja sõbralikkust. Meil oli parim koostöö koduses elus kui ka suhtes. Ma satun tihti mõtlema sellele, mis mul praegu kõik olemas oleks, kui mu Kallis Ingel oleks endiselt mu kõrval. Kus me üheskoos elaksime, mis oleksid meie ühise unistused ja teod. Igatsen seda kõike. Ma tõesti tunnen nagu oleksin poolik tükk. Miski oleks nagu lahti rebitud ja lõhki kistud.

Ma siiralt ja südamest loodan, et ta on hetkel õnnelik kusiganes ta ka ei viibiks ja, et meie elusid vaadates ei pea ta muretsema ja nukrutsema. Loodan ja usun, et teeme oma elus piisavalt õigeid otsuseid ja heategusi, mis ei jää kunagi kellelegi märkamata. Minu hing tahab uskuda, et iga minu heategu ja teiste esiritta seadmine muudab maailma säravamaks ja tähistaeva ilusamaks. Igatsen ja jäängi igatsema on kullakallist Inglit.

Mitte kunagi sa ei tea ette

Viimasel ajal olen  hakanud lugema raamatuid, mis sisaldavad mind mõtlema panevaid lauseid ja mõtteid. Mingid teatud read viivad mind rändama, mõnikord lausa paremini tundma, teades, et ma ei olegi ainuke, kes niiviisi mõtleb. Tõdemus, et ma ei ole kuri, õel ega halb inimene, kui juhtub, et minu mõtted ei ühti paljutega. Tahan olla loov, hea südamega, asjalik ning arusaaja inimene. Lausa lust on tõdeda, et hingeliselt südantsoojendavad mõtted ja kriminaalselt kurvad laused viivad mind mõtterännakutele. Tahan eelkõige mõista ennast, avada oma seesmine hingelises ja leida viis kuidas ennast taltsutada ja õigel kursil hoida, et ma ei satuks taaskord pahadele mõtetele. Tahan elada väärtuslikku elu ning seda koos hingerahu ja südamesoojusega. 

Raamatutes olen tihtipeale ülesmärkinud endale olulisi lõike, need on minu jaoks suure tähendusega. Kas need siis iseloomustavad minu elu mingit perioodi, kas olen oma enda elus taolise olukorra üle elanud või ma kardan, et midagi sellist võib minuga juhtuda. Seekord olen välja toonud järgmise lõigu:

"Elus on perioode, kus kokku variseb see, mida arvasid teadvat - langed selg ees pimedusse. See, mis oli varem oluline, enam pole. See, kes sa varem olid, see sa enam pole. Need, kes sind varem ümbritsesid, on kuskile kadunud. Ja see, mida sa varem tegid, sa enam teha ei taha." (K.Laur)

See lõik iseloomustab ennekõike minu lähiminevikku, vähemalt nii ma tunnen. Olenemata sellest kas me tahame seda või mitte, tuleb meil siiski tõdeda, et jalgealuse kaotamine või siis antud kirjelduse puhul elu kokku varisemine paneb kindlapeale meid tundma, et mitte miski pole enam oluline, mitte miski pole tähtis ega vajalik. Me paneme tundma ennast kui ükskõikset inimest. Me muutume hingeliselt õrnateks inimesteks, meil puuduvad unistused ja vajadused. Me ei taha teada, tunda ega osata. Me kriibime seda sama teed mida kord käinud oleme. Ühesõnaga me muutume. Meid ei vajata ning meie ei vaja neid. Meiega ei osata, sest meil puuduba tuju ja tahtmine. Nüüdsest me tunneme rõõmu väikestest asjadest, väikestest inimestest, väikestest unistustest, sest suured purunevad ning sellega tekivad haavad nii hinge kui ja tulevikku. 

Vaimselt tugevad inimesed

Juhtusin peale artiklile, kus on välja toodud 13 tunnust, mis viitavad inimesele, kes on vaimselt tugevad. Neid tunnuseid lugedes, sain aru , et ka mina kipun olema pigem vaimselt tugev inimene  kui vaimselt nõrk, seda seetõttu, et kolmeteistkümnest tunnusest iseloomustavad mind vähemalt üksteist. Siinkohal peab tõdema, et tõesti on elu mind tugevamaks muutnud ning seda eelkõige vaimses mõttes. Loomulikult on ka minul keerulisi aegu, kuid mul on kombeks enda sisse elada, ehk siis mitte välja näidata, mis tegelikult minu sees toimub. Ma ei vaeva enda muredega kellegi teise hinge. Pole vaja, et keegi hakkaks veel minu pärast muretsema. Milleks? Seetõttu tuleb vähem kurta ja rohkem elada!

13 tunnust, mis viitavad, et oled vaimselt tugev inimene:

1. Nad ei raiska aega enesehalatsusele.

2. Nad ei karda muutusi.

3. Nad ei anna oma võimu ära.

4. Nad ei keskendu asjadele, mida nad ei saa kontrollida.

5. Nad ei murra pead, kuidas kõigile meeldida.

6. Nad ei karda kalkuleeritud riske.

7. Nad ei toppa minevikus.

8. Nad ei astu samasse ämbrisse mitu korda.

9. Neid ei häiri teiste inimeste edu.

10. Nad ei anna alla kui kukuvad läbi.

11. Nad ei karda üksi olla.

12. Nad ei tunne, et maailm on neile midagi võlgu.

13. Nad ei oota kohest tulemust.

Mina olengi Rüütel

Lääne ja ida astroloogia järgi on minu tegelaskujuks RÜÜTEL. 

Rüütlid on äärmiselt heasüdamlikud ning neid teatakse sõprusringkonnas, kui õlga, kus alati võib nutta. Nad on lahked, abivalmid ning kiirgavad headusest. Rüütlil võivad tekkida suhtlemisprobleemid, mis panevad teda sotsiaalsest elust eralduma. - Kirjeldus, mis on 100% minulik. 

Samas vajab rüütel üksindust ning omaette olemist, sest see on ainus aeg, millal rüütel saab elu üle järele mõelda ning hinge tõmmata. Teinekord võib ta isegi meelega intriige üles keerutada, et üksindusse langeda. Ning hiljem selle üle kurta. - Olen tihtipeale 50% üksiku hingega ja 50% mega seltskondlik. Minu elus peab olema mitmekülgsust ning seda ka oma isiklikus elus ja sügaval hinges. 

Rüütli jaoks on kõige olulisem jagada armastust. Kui ta leiab endale kaaslase, saab too kõige ilusamast muinasjutust osa. Suurest armastusest võib rüütel enesele märkamata muutuda ka kontrollfriigiks. - Miks?miks?miks?  Neid ridu lugedes on mul tunne, et olen kõik sõnad ise kirja pannud. Tõesti olen oma elus kogenud muinasjutus elamist, kuid kahjuks minu unelm purunes kildudeks ja seda hetkega. 

Rüütlile ei paku huvi maised hüved, tähelepanu ning sära. Ta ei vaja teiste imetlust, et teha üllaid tegusid. Ta kõnnib vankumatult oma teed, aidates kõik kukkunud püsti.