Küsimused mis ei kao!

"Me peame lahti laskma elust, mida oleme planeerinud, et saaksime aktsepteerida seda elu, mis meid ootab"

Nii tihti avastan ennast nukrutsemast just seetõttu, et minu tuleviku visioonid ei lange kokku minu hetke olevikuga. Me kõik oleme nooruses oma unistused ja ootused paika pannud, lootes, et need hakkavad mingis kindlas vanuses vilja kandma. Täna aga soovingi osutada tähelepanu tõsiasjale, et mistahes pingutades ja soovides ei pruugi asjad liikuda tahetud trajektoore pidi.

Nukrutsemisest lahti saamiseks oleks võimalus kõik planeeritu unustada ja liikuda uut rada pidi. Lihtne öelda, raske teha. Ma tean, et sellest oleks abi, see viiks mõtted õigele rajale ja aitaks tõele otsa vaadata. Mina aga ei taha oma elatud elust lahti lasta ning planeeritud elust veelgi vähem. Ma ei taha ära lõigata oma elust üht kuldset tükikest. Koos sellega ma kaotaksin kõik. Ma tean, et minu plaanitud elutee ei saa enam kunagi toimuda, ma tean, et minu hinge jääb alatiseks kurbus ning seda ükskõik kus viibides. Maa pean oskama sellega lihtsalt edasi elada.

Küll aga olen selgeks õppinud selle, et mitte kunagi ei tasu liigseid unistusi teha, just selliseid mis ei sõltu mitte kunagi vaid sinust endast. Kõlab nagu ei teiste kritiseerimisena, just nagu ei saaks teisi usaldada ja neile kindel olla. EI. MITTE SEDA. Pean silmas mõtet, et kunagi ei tea, millal sult võetakse just see inimene, kellega neid plaane koos pidada ja ühiseid unistusi täide viia. Mina olen eluslt palju õppinud ja tean kuidas ennast tuleviku suhtes rohkem hoida. Hoidke ka teie!

Surmal ehk hävitaja arhetüübil on meie elus hoopis tähtsam sõnum kui see, et ma tulen võtan sinult kõik ära. Ta ütleb: " Ma võtan selleks, et anda sulle võimalust ehitada midagi paremat."

Uskuge mind, mitte midagi paremat pole loota. Ma olen küll elu suhtes kannatlikum ja tugevam isik, kuid mitte midagi peale selle pole ma midagi saanud/teinud/olnud. Ma pole mitte keegi. Miks võeti minult ära see üks ja ainus. Miks karistati mind taolise teoga. MIKS? Mitte miski ei suuda mind veenda minu olukorra ees. Ma ei mõista seda, ega hakkagi kunagi mõistma. Mulle piisab vaid sellest teadmisest, et mind on karistatud ning seda väga julmalt.

Mulle antakse võimalus midagi paremat ehitada. Ju ma olen siis selle ehitamise jaoks veel liiga nõrk, seda on raske teha. Ka nüüd, kui kõigest on möödunud kaks ja pool aastat. Ma sooviks ehitada vaid ajamasina, mis mind ajas tagasi viib.

Mu hinges on haavad ja ma tunnen neid iga päev. Tahaksin nii väga rääkida kellegi teadliku inimesega, kes suudaks viia mind kontakti mu Ingliga. Sooviksin nii väga teada, kas ma oleksin saanud midagi muuta, saatusele vastu hakata. Kas mul oleks olnud võimalus koos temaga võidelda. Hinges on nii valus! Tahan teada, kuidas edasi vastutuult edasi rühkida. Saaksin ma kasvõi ühe suuna või teeotsa kuidas neid haavu leevendada. Ja loomulikult tahaksin ma teada kuidas Temal läheb. Kuidas ta ennast tunneb ja kus ta peamiselt viibib. Nii nii valus on

Kes?

Kes on need, kellega on sul turvaline olla sina ise?

Kes on need, kes sind armastavad isegi siis, kui saad mingi jamaga hakkama?

Kes on need, kes armastavad sind isegi siis, kui oled liiga palju veini joonud?

Kes on need, kes armastavad sind isegi siis, kui oled tahtmatult haiget teinud?

Kes on need, kes ei lähe ära?

Kelle arvamus sinust ei lange, kui kehtestad oma piire ja oled aus?

Kes jäävad sinu kõrvale ka siis, kui kogu muu maailm kaugeneb?

Kes on need inimesed, kes tulevad ja lihtsalt on, kui sul on kõige raskemad ajad, ilma midagi vastu ootamata?

Kes sind energiat täis laevad?

Mina tean, kes on minu inimesed. Ma tean, kes mind hoiavad ja keda mina hoian vastu. Hoolin enda lähedatest ja olen õnnega koos, et mind ümbritsevad nii head ja kallid inimesed. Kõige olulisem on seda tähele panna. Paljud inimesed ei oska seda lihtsalt näha ja tunda. Nad ainult kurdavad kui õnnetud nad on ja et mitte keegi ei ümbritse teda. Tuleb avada oma silmad ja olla avatud nii hingest kui ka mõistusest. Headust tuleb vastu võtta ja samaväärselt jagada. Ja nii muutubki maailm meie ümber roosiliseks.

Inglipäev

Uskumatu, et mu tänane päev on just selline olnud. Hetkel olen kurb, nädala eest olin kurb ja ma ei taha teadagi mis minu sees uue nädala hakul toimub. Viibin oma Hiiumaa pesas, istun küünlavalguses ja kuivatan oma pisaraid, mis ei tahagi lõppeda. Alatihti tunnen, et siin maailmas pole mitte miski minu joaks . Ma ei taha halada, ega kurta, selle asemel tahaks õppida elama sellega mis mul on ja tunda rõõmu kõigest mis mind ümbritseb,

Täna on Inglipäev, nii kutsun ma 8.detsembrit, sest just sel päeval on sündinud minu kõige eredam täht taevas. Täna oleks mu kallike saanud 24. aastaseks. Uskumatu, et oleme ilma temata veetnud juba tema kolmanda sünnipäeva. Ma olen kurb ja tunnen nagu oleksin reetja. Minu hing peab oluliseks käia nii tihti kui võimalik tema juures. Kõige olulisem on seda teha väga tähtsatel kuupäevadel. Täna aga pean viibima väina taga Hiiumaal, sest töökohustused ei lase mind tema juurde küünalt süütama. Mu süda on täis kurbus ja hingepiina, saaksin kasvõi koduski olla, oma voodis ja paluda teda taaskord oma unenägudesse. Ma vajan teda. Nii uskumatu kui see ka pole, ma ootan teda igal ööl ja päeval. Nii raske on mitte viibida seal , kus hing kõige rohkem ihaldab viibida. Ma kardan, et minus pettutakse, minuga ei saada kontakti ja just see muudabki minu meele nii kurvaks. Olen igal aastal saanud olla tema juures, valada pisaraid tema puhkekohal, öelda talle seda mida mu hing kõige enam ihaldab. Tunda tema lähedust ja hingesoojust. Ma tean , et ka tema vajab seda hädasti. Iga küünal , mis on tema mälestuseks süüdatud muudab teda kindlasti õnnelikumaks.

Viimasel ajal olen avastasud ennast pisaraid valamas täiesti ootamatutes olukordades. Ükshetk autorooli, teinekord telefonitoru ees ja kolmandal korral joostes. Miks??? - ei tea. Tundub, et ma ei oska iseendaga siiani hakkama saada. Alatihti satun oma kiire elutempo sees igatsema ja meenutama aegu, mis on mulle siiani väga kallid. Kardan, et aeg kustutab peagi kõik minu mälestused.

Tänane päev on siiski pühendatud just Meie Kallile Inglile. Mehele, kes ei kõhelnud kordagi appi tulemast, teistest hoolimast ja oma headust jagamast. Ma igatsen tema igat hingetõmmet, südametukset ja silmapilgutust. Tema kallistused ja suudlused on kirjeldamatu tunde tekitajad. Iga sõna, mis oli tema poolt ritta seatud , kõlas kui kuld ning mõjus nii mulle kui ka paljudele teistele väga hästi. Ta hindas headust ja sõbralikkust. Meil oli parim koostöö koduses elus kui ka suhtes. Ma satun tihti mõtlema sellele, mis mul praegu kõik olemas oleks, kui mu Kallis Ingel oleks endiselt mu kõrval. Kus me üheskoos elaksime, mis oleksid meie ühise unistused ja teod. Igatsen seda kõike. Ma tõesti tunnen nagu oleksin poolik tükk. Miski oleks nagu lahti rebitud ja lõhki kistud.

Ma siiralt ja südamest loodan, et ta on hetkel õnnelik kusiganes ta ka ei viibiks ja, et meie elusid vaadates ei pea ta muretsema ja nukrutsema. Loodan ja usun, et teeme oma elus piisavalt õigeid otsuseid ja heategusi, mis ei jää kunagi kellelegi märkamata. Minu hing tahab uskuda, et iga minu heategu ja teiste esiritta seadmine muudab maailma säravamaks ja tähistaeva ilusamaks. Igatsen ja jäängi igatsema on kullakallist Inglit.