Mina ning seda ilma õeluseta

Kas sa elad või sa lihtsalt eksisteerid? Kui sa teed midagi kirega, annab see sinu olemasolule tähenduse. Kui sa võtad elu läbi kibeduse ja hinnangute, summutad sa oma olemust. Sa paned ennast vanglasse, milleks on teiste inimeste arvamus. Mida rohkem sa kardad, mida teised arvavad, seda enam on sinus endas kriitikat ja hinnanguid – sa arvad ja arvustad teisi. Mulle on alati oluline olnud, mida teised minust arvavad. Olen pidevalt enne igat sammu korralikult läbi mõelnud, et kuidas see teistele näida võib ja võibolla ka seetõttu olen suhteliselt häbelik inimene ja seda just mulle võõraste inimeste juures olekul. Ma olen üsna hull inimene, seda nii oma tegude kui ka naljade poolest. Kui mul on sõbrad, siis nad juba teavad kellega neil kokkupuude on, ehk et ma ei hoia ennast mitte kunagi tagasi. Küll aga kui olen sattunud võõraste inimeste seltskonda, siis püüan ma alguses olla vaikne ja vagar, sest iialgi ei tea kuidas keegi minu olemusse suhtuda võib. Siinkohal ma ei taha öelda, et tahan olla  keegi, kes ma tegelikult ei ole, vaid kohati tuleb tasakesi om apiire kombata, et mitte üleääre astuda. 

Ma usun, et kibedus ja hinnangud on igal inimesel seesmiselt olemas. Olen kogenud olukordi, kus keegi on minusse sisendanud, et näe vot see inimene ei meeldi mulle ja seetõttu ka mina hoidun temast. Kuid ühtäkki kui olen saanud isiklikult inimest tunda olen ma pettunud, mitte temas vaid ikka endas, et olen kuulanud kellegi arvamust ise järgi uurimata. Aga selliseid asju on juhtunud mul vaid 1 või kaks korda. Siinkohal tahangi öelda, et hinnangud nii teiste kui ka enda kohta on alusetud. Neid pole vaja, lihtsalt õpi inimest ise tunda ja armastama. Pole vaja üksikute vigade pärast inimesi mustata või kritiseerida. Me teeme kõik vigu, nii väikseid kui suuri. Hoolige teineteisest.

Kõik, mida sa teistes näed, on sinus endas olemas, teised inimesed on inimese enda peegliks. Jälgi hoolikalt, mida ja keda sa arvustad, milline on sinu kriitikameel, hoiakud, emotsioonid, tunded. Igakord kui keegi kedagi kritiseerib tahaksin ma võtta peegli ja seda talle näidata. Vaatame kõigepealt endasse ja siis alles teisi. Naljakas. Ka mina ei pane enda juures asju tähele ja seetõttu ongi teised, kes võivad sinu halbu jooni esile tõsta. Küll aga kui on tõesti näha, et inimest muuta ei saa siis pole mõtet teda ka torkida. Ülearune kritiseerimine tekitab vaid lähesi kahe inimese vahele. Selle asemel, et neid juurde tekitada, tuleks neid hoopiski ravida või lihtsalt leida moodus kuidas neid enam mitte kunagi juurde tekitada ja nende vanadega lihtsalt õppida edasi elama. Palun hoiduge kritiseerimast, seda ei ole vaja.

Viimasel ajal on mind ennast häirima hakanud, kui kedagi alusetult kritiseeritakse. Alati peab olema põhjus, kui seda aga tehakse ilma otsese vajaduseta, paneb see mind kõvasti järele mõtlema teatud inimese olemusse. See on õeluse alge, mida paranda ei saa. See on iseloomujoon, millest vabaneda pole võimalik.

 "Las müra jääb, see ei puuduta mind senikaua kui ma ise müra ei tekita."

Hingesugulane

Me oleme kõik oma elu jooksul leidnud inimese, kes muudavad meid paremateks ja meeldivamateks, kellega koos olles lausa aeg lendab ning keda ei tahaks mitte kunagi oma kõrvalt kaotada, sest koos temaga kaoks ka maapind meie jalge alt. Kõige parem on tunda, et sa oled kellelegi vajalik, nii  minu kui ka tema tuju muutub sellega paremaks, et hoolitseme teineteise eest. Suurim kink on omada ühist huumorisoont, seiklushimu, armastust, usaldust, sõprust ning teineteise nautimist.


Ma ei suuda uskuda, et kõik need liblikad lendasid hetkega kõrgele pilvepiirile. Ma igatsen nii tohutult kõiki vestlusi ja kallistusi. Ma tean, et minu hingesugulane muutis mind paremaks inimeseks, sest nüüd tunnen ennast tihti kui üks elust kibestunud inimene, kes puistab oma õelust nagu ämblikmees oma võrku. Ma püüan kõige selle vastu võidelda, aga nii mitmeidki korrad tunnen kuidas ka mina tahaks õppida lennata.



Ma olen õnnelik, et leidsin sind oma eluteelt. Minu kõige parimad soovid täitusid, sest nüüd tean mis tunne tähendab olla armastatud. Sa tõid mu ellu naeratuse ja rõõmu. Sul oli võime kõik mu mured eemale pühkida ning osutada ainult headele asjadele. Sa olid üdini rõõmus inimene, nii oma naeru kui ka positiivsusega. Nii väga tahaksin aja tagasi keerata ja sind uuesti oma eluteel kohata. Nii hästi mäletan seda tunnet  mis mind valdas kui su kõnet ootasin ja see õnnetunne mis mind lõpuks tabas, kui sa seda tegid. Sinu hääl, mis nii kauaks mul meelde on jäänud ja su hing, mida alatihti enda kõrval tunnen. Enda hinges on mul  vaid metsikult igatsust sinu järele, sest tean millest vaid hetkega ilma jäin. Siiani salaja soovin, et kord koputad mu uksele ja astud sisse nagu me polekski üksteisest eemal olnud. SEST JÄÄN SIND ALATISEKS ARMASTAMA



Enda elust olen ma kaotanud inimese, kes oli minu jaoks loodud. Me mõlemad teadsime seda ja kinnitasime seda alati teineteisele. Armastasin tema häält ja naeru. Siiani on nii mitmeidki toimetused seotud temaga, nii paljud olukorrad meenutavad mulle temaga koos oldud aegu. Usun, et jäängi teda otsima, sest miski ütleb, et ma lõpuks Ta ka leian. Ainult mälestused ja südamesoojus hoiab mind õigel rajal, sest tahan olla nii väga tema moodi ja seetõttu püüan käia vaid tema jalajälgedes.




Ma hoian sind ikka oma südames ja seda salaja, sest nii on kõige parem. Sinuta ei tunne ma ennast enam selle inimesena, kes oli hea ja südamlik ning täis elurõõmu. Olen tuhmunud ja seda päris valusalt.

Oma Inglit armastan ma kuuni ja tagasi ning seda oma eluküünla kustumiseni.