Kohati ma ei mõista inimesi ja see ärritab mind väga.Miks peavad meid ümbritsema inimesed, kes on õelad, halvad ja mõtlematud. Miks nad ei võiks kõik koguneda ühte punti ja olla omaette. Miks nad trügivad just nende inimeste ellu, kes nendega kokku puutuda ei taha.
Täna veendusin ma järjekordselt, et ma ei taha igaühega suhelda, kes minu teele satub. Olen alati olnud inimene, kes näitas välja kui ta inimest ei salli. Muidugi pole ma seda teinud eelarvamuse näol, vaid ikka siis kui olen aru saanud, et vot näe see inimene ei sobi mulle. Paljud võivad nüüd mõelda, et olen ülbe jms aga minu arvates on see just hea, et näitan seda välja. Mitte ei ole kahe pepuga ning teen head nägu, kuigi inimest ei salli.
Vanasti olin malbe ja hoidsin väga palju endasse. Oli palju hetki kui ma lihtsalt plahvatasin( kaua sa ikka jõuad kõike enda sees hoida). Nüüd olen ma väga palju muutunud ja ma ei karda enda arvamust välja öelda. Olen mõistnud, et kõigest tuleb rääkida ja asjad muutuvadki paremaks. Milleks ennast ilmaasjata piinata.
Täna rikuti mu päev kardinaalselt. Olin vihane ja lausa värisesin, pidin lausa õppimise pooleli jätka. Käisin ja tuulutasin oma pead värskes õhus. Ma ei saa aru miks on olemas sellised ussid, kas tõesti on enda elu nii igav, et hakatakse teiste omades surkima. Otsige siis omale uus hobi või tehke rohkem tööd. Hoidsin ennast tohutult palju tagasi, lausa nii hullusti, et näpud olid lauast kinni hoidmisest valusad. Peale suurema viha mööda laskmist lasin oma mõtetel klaviatuuril joosta. Olen rahul, et sain viisakalt ja samas põnevalt öelda seda mida tahtsin.
Tänasest mõistsin, et su sõbrad ja pere on selline nagu oled sina ise. Me pole samasugused, aga siiski sarnased. Olen õnnelik, et mind ümbritsevad nii toredad ja head inimesed.
